Näitleja Oleg MensŠikov mängib rolli sisemise sooja sarmiga, mis teeb Fandorini publikule sümpaatseks. Venelased said jälle enda ette positiivse kangelase, kelle järgi joonduda, ja arvestades MensŠikovi nappi, kuid sugestiivset rolli, on see igati loomulik. Tegelikult on terve “Riiginõuniku” film üks näitlejate pidu. Vene filmikunsti vapiloom Nikita Mihhalkov mängib siin suurepärase vürst PozŠarski rolli, mis on nii nauditav kui ka haarav. Linale astub vanameister Oleg Tabakov Moskva kuberneri vürst Dolgorutsina. Samuti teevad väga hästi kaasa noore põlvkonna näitlejad, kelle kehastada on vasakäärmuslike terroristide rollid. “Riiginõunik” on tõestus, et Vene film ja selle staarid on elus ja teevad endiselt head tööd.

Venemaa kineastide kiituseks tuleb öelda, et laia haardega tuuakse ekraanile seda mis õhus vastupandamatult hõljub ja rahva poolt ahmitav Boriss Akunini looming kahtlemata selline ka on. Võrdluseks võib öelda, et viimase aja Eesti kirjandus ei ole sugugi mannetu, kuid poolelijäänud “Rehepapp” on ainuke, millega Eesti filmimeestel sel alal hõisata.

Õigupoolest on “Riiginõuniku” näol tegu konkureeriva projektiga Akunini ekraniseerimisel. Veebruaris jõudis Venemaal linale Akunini “Türgi gambiidi” ekraniseering, millel teine lavastaja ja kus Fandorinit mängib teine mees. Akunini filmitraditsioon on alles kujunemas.

Milline on “Riiginõuniku” filmi-Fandorin? Oleg MensŠikovi mängituna on ta võib-olla vähem veidrik, kui Akunini romaanis. Kui romaani-Fandorin on kogeleja, siis filmis ta seda ei ole. Pigem on tal isikupärane kõnemaneer. Filmi-Fandorin on avara silmaga jälgija. Mees, kes mõistab ja saab aru. Nii paradoksaalne, kui see ka ei ole, asetub MensŠikovi Fandorin väga loogiliselt nõukogude aja kinematograafiliste positiivsete kangelaste ritta. Sealt võib leida küllaga intelligentseid, ausaid ja mehelikult veetlevaid härrasmehi, kes oma luuraja-, kuriteouurija- või siis sõjamehetegudega ajasid vapralt ja tulemusrikkalt Jossif Stalini asja. Tsaari ja Venemaad hingega teeniv Fandorin on tulnud Stirlitzitde ja muude Vene superkangelasete uue kehastusena Vene vaatajate ette ja küllap nõnda ta ka vastu võetakse.

Vanamoodsalt rahulik lavastus

Teine suur ja oluline märk on Nikita Mihhalkovi mängitud vürst PozŠarski. Vana kala Mihhalkov mängib suureks PozŠarski karjeristliku haarde ja kokkuleplase vaimu. Jäädes samal ajal täiesti inimese mõõtu. Tegu on kurjuse ja pahega, mis on esitatud täie psühholoogilise tõepäraga.

Kuulsa näitleja Oleg Jankovski poja Filipp Jankovski lavastus on vanamoodsalt rahulik ja samal ajal põhjalik. Kõik romaani käigud ja intriigid käiakse hoolega läbi, midagi ei jää segaseks või õhku rippuma. Filmi süzŠeeline areng ei erine eriti romaani omast, Akunini (kes on ka stsenarist) teose vaimu edastamine on olnud tegijate üheks oluliseks eesmärgiks. Sellisest kirjanduse sabas sörkimisest on filmis tuntav mõningane tuimus.

Seni on “Riiginõunik” jooksnud kinodes vaid Venemaal. Põnev on näha, kas Akunini fenomen saab filmi kaudu rahvusvahelist hoogu juurde või jääb filmi-Fandorin vaid venelaste asjaks. Igal juhul on tore, et film kiirelt Sõprusesse jõuab. Aga venitamisel poleks ka mõtet, sest siinses leidlikus Vene keskkonnas rahuldatakse kunstivajadusi piraatturu nobedate kommete vaimus.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid