Saksa okupatsiooni ajal Mäest aste või paar madalamal seisnud meeste mälestusraamatuid on mitu. Oma tegemised sel keerulisel ajal ja üldse on kokku võtnud Oskar Angelus ja Oskar Öpik. Tingimisi võib siia ritta lisada vabariigi presidendi kantselei viimase direktori ning ZEV-i ehk küüditatute ülesleidmise ja tagasitoomise keskuse juhi Elmar Tambeki mälestused. Muidugi ei tohi unustada Peter Kleisti trafaretsele pealkirjale “Mahamängitud võit” vaatamata väga head käsitlust Saksamaa poliitikast okupeeritud Balti riikide suhtes Teise maailmasõja ajal (e.k 1952).

Sissejuhatuse lõpetuseks näpuviibutus kirjastajale. Mäe mälestuste eelmine väljaanne on lihtsalt lastud tekstina sisse skaneerida ja näib, et vahepeal väljatrükkimata kohe trükimasinasse saadetud. Seda märkab sellest, et kohati on topelt i-st saanud ü ja mõne katusega tähe asemel on küsimärk. Vähemalt ühes kohas oli tarkvara lause mõtetki muutnud. Kohati ei vasta sisukorra leheküljenumbrid sisule. Kujundus on sama, mis Välis-Eesti & EMP 1993. aasta trükil, kuid köide veel kraadi jagu nigelam. Ja nimeregistri oleks võinud teha.

Hjalmar Mäe jäädvustas end Eesti ajalukku Saksa okupatsiooni aegse Eesti Omavalitsuse juhina. Eesti Omavalitsuse nimetas ametisse väegrupi “Nord” tagala ülemjuhataja jalaväekindral Franz von Roques 15. septembril 1941 ja see lõpetas tegevuse 17. septembril 1944. Alates 5. detsembrist 1941, kui Eesti ala anti tsiviil-okupatsioonivõimu alla, tegutses see kindralkomissar Karl-Siegmund Litzmanni alluvuses. Eesti Omavalitsus ei olnud valitsus ega ka mitte kohalik omavalitsus. Saksa keeles kasutati selle kohta terminit Landeseigene Verwaltung, mis eesti keeles on umbes omamaine haldusaparaat. Ka Mäe ei käsitle end Eesti põhiseadusliku riigivõimu kandjana Saksa ajal. Tema oli Saksa võimu käepikendus Eestis ja niimoodi puhver Eesti ja eestlaste ning okupatsioonivõimu vahel. Eesti Omavalitsuse liikmeteks olid veel Oskar Angelus, Alfred Vendt, Hans Saar, Otto Leesment, Oskar Öpik ja Arnold Raadik. Tänapäeval, kui sõna “nats” on paljude lobeda sulega literaatide tekstides astunud nõukogudeaegse sõna “fasŠist” asemele kogu oma propagandatähenduse täismahus, tuleb nimetada, et Mäe ise ei olnud nats. Eestis polnud natslikku parteid ja NSDAP-i liikmeks saamiseks pidanuks olema rohkem sakslane. Kas Mäe ka tahtnuks, on iseküsimus.

Mäe sündis 1901. aastal ja astus 1921. aastal Berliini ülikooli. Hiljem jätkas ta oma stuudiumi Austrias, kus omandas kaks kõrgemat haridust, geofüüsika alal Innsbrucki ja põhiseadusõiguse alal Grazi ülikoolis. Eestisse tagasi pöördudes tegutses ta Nõmme linnanõunikuna, astus 1932. aastal välja Rahvuslikust Keskerakonnast ja sai Vabadussõjalaste Liikumise propagandajuhiks, mille tõttu istus aastail 1934–1935 ja 1936–1938 vangis. Seejärel tegutses Mäe väliskaubanduse alal.

1941. aastal läks ta järelümberasujana Saksamaale. Siit leiame ka ühe selgituse, miks ta hiljem Eesti Omavalitsuse juhiks sai. Seesugused mehed valiti hoolega välja. Saksa välisministeeriumi toetuskirjas tema järelümberasumise taotlusele on öeldud, et Riigi Julgeoleku Peaameti allüksuse VI C 2 (VI oli välisluure osakond) teatel oli Mäe “aastaid Riigi huvides luurealaselt tegev”. Mida see konkreetselt tähendab ja kui palju peitub siin tema kõrgel kohal sõprade toetust ja kui palju tegelikku luuramist, on raske ütelda, kuid sõjaeelseid kontakte tulevase okupatsioonipoliitika kujundajatega Saksa välisministeeriumis ja Riigi Julgeoleku Peaametis (Peter Kleist, Werner Best, Heinz Jost) ei varja ta ka oma mälestustes.

Kirjutas mälestused viimasena

Mäe kirjutas mälestused 1970-ndail vana mehena, tegemist ei ole mitte alguse ja lõpuga looga, vaid valitud peatükkidega tema elukäigust nii enne sõda, sõja ajal kui ka pärast sõda. Missugune oli Mäe jaoks sündmuste tähtsuse järjekord, on näha esimeste, põhimõttelisemate peatükkide järjestusest ja mahust: 1944. aasta mobilisatsiooni küsimus (34 lk), põhilisi küsimusi (27 lk), Põhiseaduse küsimusi (9 lk), võitlus põhiseaduse ümber (10 lk). Keda huvitab võimu juures olemise mängulisem pool, leiab sedagi raamatust piisavalt. Me näeme veel kord, et haldusmenetlused stiilis “yes, minister” kuuluvad bürokraatia varasalve vist juba Hammurapi aegadest alates. Koomiliselt kirjeldab Mäe ka seda, kuidas Juhan Libe eesti olemist rassiteooriaga sobitas. Ning näeme veel kord, et Angeluse mälestuste pealkiri “Tuhande valitseja maa” oli õieti üsna õnnestunud valik. Leidub ka ajaloolist seltskonnakroonikat. Võimu teostamine võõra võimu all keerulisel ajal ajab kolleegid tihti tülli. Nii ka Eesti Omavalitsuses: Mäe ei koonerda kibedate sõnadega mitme oma kolleegi kohta nii nende sõjaaegse kui ka sõjajärgse käitumise suhtes.

Mäe tegeles terve elu nii või teisiti poliitikaga ja tema raamatu suurim puudus on ühtlasi suurimaks vooruseks, mis on vist omane kõigi vanade poliitikute mälestustele: me ei saa teada mitte niivõrd seda, mis tegelikult juhtus, kuivõrd seda, kuidas kirjutaja oma tagantjärele tarkuses peab vajalikuks juhtunut, aga eriti ennast juhtunu juures meile eksponeerida. Ajaloolane leiab Mäe raamatust Mäe arvamuse ühe või teise asja kohta, kuid kontrollib kindlasti fakte ja kiikab ka teiste meeste kirjutatut. Ei tohi unustada Mäe lauset tema kauaaegse propagandahuvi koha – vaatamata vanamehelikele heietustele on ta veenev.

Mäe kirjutas oma mälestused viimasena – pärast Angelust, pärast Öpikut, pärast enamikku pagulusse pääsenud Eesti tegelastest, pärast sarja “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” ilmumise lõppu, rääkimata tuhandetest lehekülgedest, mida oli Teise maailmasõja kohta avaldatud saksa keeles. Mäe jõudis ära oodata ka Seppo Myllyniemi doktoritöö “Die Neuordnung der baltischen Länder 1941–1944” ilmumise, mida ta kritiseerib. Niimoodi suutis ta veel 15 aastat pärast oma surma, kui esimene trükk ilmus, kehtestada oma nägemuse Saksa okupatsiooni ajal Eestis toimunust peaaegu et eestikeelseks üldteadmiseks kuni tänapäevani. Aga kui see nii ongi, siis mitte enam kaua. Kordustrüki ajastus oli õigeaegne.