PIRET TALI: Olavi Ruitlane ja Vene kroonu
Viimasel romaanivõistlusel teise koha saanud Olavi Ruitlase “Kroonu” on nüüd kaante vahele jõudnud. Imelaps Sass Henno võiduaastal teisele kohale tulnud käsikiri tekitas ilmselgelt huvi. Juba seetõttu, et tükk aega näib õhus rippuvat küsimus, kellele ja milleks romaanivõistlus on. Ja milliseid käsikirju zürii väärtustab. Kas see pole mitte Nooruse jutuvõistluse laadne parnass? Sellistele Hiramidele ja Sass Hennodele?
Ruitlane on teist masti mees. Tal pole linnauntsantsakate ja trendikirikuga suurt pistmist. Ta ei ürita olla, ta on. Laseb lahedalt oma tegelasel Stepan Siskal läbi terve loo setu keelt kõnelda. Mõistagi siis, kui vaikne mees suu lahti teeb. Ruitlase jutustamislaad on lihtne, selge, kujundlik ja samas kuidagi mehelikult aus, olulist mitte otse välja ütlev, vaid allteksti peitev. Ta ei võta elu ülemäära tõsiselt, pigem sellise kusturicaliku huumoriga. Lõuna-Eesti tegijates on ikka kõvasti väge sees. Elulist ja rahvalist.
Eesti rahva sõjamehelood
Pealkiri “Kroonu” on lustakale romaanile eriti kujundlik – see sõna meenutab rahvalaule nekrutitest, esimese ilmasõja aegseid sante või seda, kuidas eesti mehed hakkavad peale teist viina sõjaväelugusid rääkima. Ükskõik kui suure härraga tegu on, ikka jõutakse ka pool sajandit hiljem oma polkovniku üle ilkumiseni.
“Peeter ütles emale näkku, et ta reetur on, tema teguviis kogu suguvõsale häbiks; ning et ta ei austa vanaisa mälestust, kelle kommud maha lasid, sest ta metsavennana punastele Räpo metsas vahele jäi, kui ükskord kusel käies püssi puu najale toetas.”
Või siis Heino Ülase lugu oma vaarisa Aleksandrist, kes kohtas vaarema vaid ühel päeval – enne mehe tsaariarmeesse värbamist. Vaarisa kirjutas küll 17 aastat, aga siis leidis oma otsa. Vaarema hoidis kirju alles ja väärilist meest ei leidnud. Armastuslugu peitus läbilugemata kirjades, sest vaarema oli kirjaoskamatu.
Ma olen neid kroonulugusid kuulnud küll. Lugenud ka. Reeglina on need hädavareste lood, kellele süsteem liiga teeb. Saapad hõõruvad ja venelased peksavad. Või eluohtlikult tõsised võitluses kangelaseks karastumise lood nagu Leo Kunnase “Sõdurjumala teenris”. “Kroonu” on seevastu eluterve huumoriga pajatatud lugu süsteemi selle enese nõtrusega võitvatest noorukitest, kes veel Gorba perestroika ja Võru Sõltumatu Noortekolonni ajal peavad vene väkke minema.
Võitja kuju sõjaväesaagades tavaliselt puudub ja kohati varjutab nõukaaegsest lauslollusest rääkimist äng, mis oleks võrreldav sellega, kui filmide “Georgica” ja “Somnambuul” tonaalsus liita ja kolmega korrutada. “Kroonu” kaanekujundust vaadates tekkis ka hetkeks hirm, et nende kaante vahel võib mõni taoline stalker peituda. Kaanel on foto kiivriga pubekapiigast, kes istub mõtlikult, viinapudel käes, segipaisatud kusetil. Poolpaljas Lolita viitaks nagu sellele, et räägitakse kõvasti kepitegemisest ja prassimisest. Stiil nagu 1980-ndate kunstfotol, tõsine ja üldse mitte raamatu sisuga kooskõlas. Aapo Ilvese poisilikud karikatuursed joonistused, millega raamat seest illustreeritud, on oluliselt lahedamad.
Kuidas Heinost sai mees
Kui Peeter Keerits on krutskimees ja Stepan Siska eluterve setu, siis memmepoeg Heino Ülane, kes mingil segasel põhjusel magnetina naisi ligi tõmbab, on eesti kirjanduses harvaesinev karakter. Juba väkke sõites suudavad elukunstnikest kamraadid ta süütuse lihavale ja hiigelsuurte tissidega restoranvaguni müüjannale kätte mängida. “Ma ei taha keppi,” nuuksus Heino õnnetult vahele, “jumala eest, ma ei taha mingit keppi üleüldse!” – “Miks sa siis ei taha,” küsis Peeter ja osatas: “Kõik tahavad ja sina...”
Keeritsa juhtumised aga balansseerivad hea ja kurja piiril. Valdavalt on need uskumatult lõbusad – näiteks õnnestub tal ohvitserkonna köögis töötades neid kostitada sigimisisu vähendavad pulbriga, mis tavaliselt sõduritele määratud.
Mõned ilmselt ei saa kunagi üle sellest, et nad on aega teeninud. Võib-olla teeb Indrek Tarand isegi tänuväärse teo, kui hakkab Laidoneri muuseumis Nõukogude Liidu relvajõududes teeninud eestlaste mälestusi koguma. Et mälestused oleksid kindlas kohas ega kummitaks igal võimalusel. Aga kui kroonulugusid räägitakse niisugusel moel, nagu Ruitlane seda teeb, olen ma sellega nõus. Ja samas ei saa lahti tundest, nagu oleks õllelauas kolme mehe pajatusi kuulanud.
