MAREK STRANDBERG: Lombitagusest rumalate riigist
Aga jänkid jäid kangeks nagu varemgi ning Gleneaglesi lõppkommünikees on eurooplastele kultusdokumendiks muutunud Kyoto protokolli mainitud ainult korra – ja sedagi vaid sõnastuses “need, kes on lepingu ratifitseerinud, tervitavad selle jõustumist”. USA oli valmis möönma, et kasvuhoonegaaside atmosfääri paiskamise ja kliima soojenemise vahel on teaduslikult tõestatud seos, kuid keeldus emissiooni-kvootide äriga oma majandust piiramast.
Ameerikas elavadki meie kujutluste järgi väga rumalad inimesed. Neid juhtivad president ja valitsus on aga suisa lollid. Kummaliselt kombel kasutame aga meie siin hiilgavalt arenevas ja paksu kultuurirasva all ägavas Euroopas oma igapäiste asjade ajamiseks enamjaolt ikka masinaid, mille algmõte ja paljudel puhkudel tootjagi asub seal rumalate juhitavas rumalate riigis. Aeg-ajalt kostab siinmail jutte vajadusest sellele rumalate riigile järele jõuda... Miks küll?
Laialt on ju teada, et rumalate riik oma hullunud tarbimisega on maakeral suurima keskkonnamõju tekitaja. Kui partnerid nende naftajanu enam rahuldada ei suuda, minnakse koguni sõtta, olgu ettekääne milline tahes. Muu hulgas ka demokraatia ja inimõigused.
Kyoto leping pole lahendus
Kui aga näivasse lombitagusesse rumalusse veidigi süveneda, hakkavad asjad paistma hoopis teises valguses. Kyoto leppe üleilmne rakendamine ei tooks keskkonnahädadele arvatavasti märkimisväärset leevendust. Küll võiks seda suuta sisukam ja läbimõeldum tehnoloogiamuutuste kava. Et ameeriklased midagi sellist just kavandavad, kumab vastu G7+1 lõppdokumendist.
1997. aastal kirja pandud süsihappegaasi kvootide kaubandusel põhinev Kyoto protokoll koos kõigi oma toimimemehhanismidega ilmselt ei anna niipea (kui üldse) loodetud tulemusi. Miks? Põhjus on selles, et Kyoto lepingu järgi on kõige suurem CO2 kvootidega kauplemise õigus kõige suurematel CO2 tekitajatel. Selle õiguse saavad nad, kui vähendavad protokollis kokkulepitud kiirusega CO2 heitmeid. Kvoodimüügist laekuvate tuludega ei pea aga sugugi uuendama tehnoloogiat ning ega kliima stabiliseerimiseks Kyoto protokollis lepitud heitmevähendustest piisakski.
Mis tegelikult juhtub, seda ilmestab ka Eesti kohalik näide. CO2 kvoodikaubanduse hüvesid naudib suurimas ulatuses Eesti Energia, kus pole siiani selget plaani, milline võiks näha välja keskkonnamõjuvabam energeetika. Selle asemel kuuleme pidevalt titaanlikest ponnistustest, millega Eesti Energia on taastanud järgnevatekski kümnenditeks maad, õhku ja põhjavett pilastavat põlevkivipajamajandust. Jutt on nn renoveeritud kateldest, millega on vanale mõttele ja suurele keskkonnamõjule lihtsalt läikivam kuub selga tõmmatud.
Patendid vihjavad suunale
Tehnoloogiamaailma vägevate vahel toimub tegelikult hoopis vähenähtav võidujooks loomaks tehnoloogiaid, mis välistaksid kasvuhoonegaaside tekke üldse. Just Kyoto protokolli üldsõnalisus ja ebamäärasus konkreetsete tehnoloogiate nõudmisel ongi see, mis jääb masinaehitajate ühiskonnale teispool Atlandit vastuvõetamatuks.
Kui probleemiks on inimeste (inimeste ja masinate koosmõjul) tekitatud kliimamõju, on lahenduseks eelkõige uued tehnoloogiad, mitte meelevaldsed kauplemisreeglid. Selles osas ei jää üle muud, kui nõustuda president Bushiga ning meenutada, et inimkond jääb alati ellu tänu tööriistadele. Tõsi, vääralt või nihestatult valitud tööriistad (tehnoloogiad) on aegade jooksul tekitanud ka märkimisväärseid muresid ja hädasid. Nii on valed tööriistad tekitanud ka praegused kliimamuutused.
Tänaseks on kujunenud olukord, kus seesama Euroopas kritiseeritud USA valitsus on kulutanud säästlike ja gaasiheitmetest priide tehnoloogiate edendamiseks enam raha kui keskkonna pärast muretsev Euroopa. Uuringud ja arendustööd on olnud tõhusad ning eri tehnoloogiate patendid kindlustavad taas tublisti USA ettevõtete positsioone.
Viimase kahe-kolme aasta jooksul on USA ettevõtted patenteerinud kümneid uusi tehnoloogiaid süsihappegaasi atmosfäärist sekvestreerimiseks (ärastamiseks) ja see annab alust arvata, et teistelt kvootide ostmise asemel hakkavad jänkid üsna pea neile hoopis ise uusi masinaid müüma.
Näiteks on Los Alamose riiklikes laboratooriumides nüüd-seks loodud tehnoloogia, millega on võimalik nii söepõhisest vesinikutootmisest kui ka atmosfäärist süsihappegaasi koristada. Selleks kasutatakse Maal laialt levinud magneesiumsilikaatseid mineraale nagu serpentiini ja oliviini. Ühe kilo süsihappegaasi magneesiumkarbonaadiks muutmiseks kulub umbes 2 kg serpentiini ning kogu inimtekkelise süsihappegaasi neutraliseerimiseks (ja eeldatavalt siis ka kliimamuutuste peatamiseks või vähemalt stabiliseerimiseks) tuleks igal aastal kasutusse võtta ligi 40 miljardit tonni serpetiini.
Ainuüksi näiteks Omaani serpentiinimaardlate varudest piisaks märkimisväärse koguse kogu maailma energeetikas tekkiva CO2 sidumiseks. Serpentiini ja oliviini abil süsihapegaasi sidumine on märkimisväärselt vähem energiakulukas kui praegu Kyoto leppe alusel kujunenud ligi 20-dollariline CO2 kvooditasu. Kuna on ilmne, et Kyoto leppe kohased kasvuhoonegaaside vähendamise kohustused on kliimamuutuste stabiliseerimise seisukohalt ehk liiga aeglased, kasvab uute tehnoloogiate nõudlus hüppeliselt. Eurooplaste ehitatud maailma suurim (ja seega ka suurima kütusekuluga) lennuk A380 on pigem vesi USA süsihappegaasi sidumistehnoloogiate omanike veskile ning ärritab ehk seetõttu kogu sealset tööstust ka eurooplaste loodetust vähem.
Ühed loovad, teised ostavad
Järgnevateks kümnenditeks hakkab majanduskonkurentsi ülitugevalt toetama just energia- ja keskkonnatehnoloogiate läbipõimitud arendus- ja rakendusvõime.
Maailmamajandus vajab tõe-poolest reforme, aga need reformid ei saa põhineda pelgalt mak-sude alandamisel. Parim, milleni G7+1 riigid võiksid jõuda, olekski uus ning esmajoones tehnoloogiaarenduse ja -rakenduse põhine kliima- ja keskkonnalepe. Selle üldsuunad on nädalalõpu tippkohtumise lõppdokumendis tegelikult aimatavad. Ainult et teiste riikide visa vastupanu tõttu läheb vist jälle nii, et USA teeb siirdeks vajaliku tehnoloogia üksi valmis ja teiste lõbuks jääb siis temalt seda osta.
