“Soolaev” Soontaganal – etendus muutub riituseks
Küünilise linnainimesena ma natuke pelgan etendusi, kus pikkade juustega tegelased tõsimeelselt trummi löövad. Just ohtliku tõsimeelsuse pärast, mis võib õõnsaks ja plakatlikuks osutuda. Kui aga loodus ise ja kohavaim mängu asuvad, pole sellist hirmu karta. Pärimusteatri Loomine etendus “Soolaev” mõjubki pigem kui seda paikkonda ja maalinna väärtustav ja mõtestav riitus, mitte kui eraldi võetav kunstisündmus. Kuidas seda lugu jutustatakse, pole üldse nii oluline.
2,3 km jalgsimatk Ahaste sohu ja looduskaitsealale ning enne seda paarkümmend kilomeetrit üliloogelisi tolmuseid vanu kruusateid Soontagana suunas annavad rituaalile palverännaku mõõtme. Soontaganat kaardilt naljalt ei leia. Ei mäleta, et ka Pärnu maakonnas sinna koolilaste ekskursioone oleks tehtud. Nagu poleks seda – ilma elektrita ning 1966. aastast peale ka asustuseta paika olemaski. Seljakoti ja telgiga hämaralt ja jahedalt sooteelt soosaarele väljudes leiab eest päikselise aasa, vaatetorni, vanade kiviaedade jäänused – nagu korraks vee peale tõusnud Atlantise kadunud linna.
Ausad ja alatud
Rändajat tabab lapselik vaimustus, nagu oleks ta ise avastanud uue maailma. Ja Soontaganast ja soost saab oluline tegelane. Ajaloolist – 22 põlve kuni Eestimaa kuningateni kestva asustusega paika jõuab tagasi peretütar Grete (Katariina Lauk), et oma reklaamitegijast luuserliku mehega (Ivo Uukkivi) pidada oma 30. sünnipäeva ja siis kodukandist igaveseks lahkuda.
Meenub, et viimati nägin ma laval needusi puistavat näitlejannat mõnes rahvatükis. Samas tulevad nii metsiku libahundiliku Elo (Hele Kõre) kui ka ilmselgelt ülitugeva läbielamisega mängiva Katariina Laugu needused veenvalt välja.
Autor Triin Sinissaar ja lavastaja Raivo Trass esinevad mõnes mõttes tuntud headuses. “Tuntud headuse” all mõtlen ma seda, et Trassi tükkides esinevad alati tumeda vastalise jõuna “rikkad ja alatud”. “Soolaevas” tulevad pahad ja alatud rikkurid ja tahavad hiietammiku maha võtta. Natuke naiivne see ärapanemine ju on, aga ilmselt see rahvale just meeldibki. Eriti kui tütre naasmine “rikaste ja edukate Tallinna inimeste elust” vanemate kotta mattub kohe soovaimude ja legendide, nõiduste ja loitsude maailma. Ja ta otsustab, et mees läheb ja tema jääb.
Matriarhaadi ajastu koidik on idee, mis esoteerikute jaoks on ammu reaalsus. Grete esiemad on kõik pidanud meesteta maailmas hakkama saama. Just tänu maavanema tütre needusele Läti Henriku ja meessoo suunas, kes ta isa ja vennad tappis ning tema lapsega üksi jätsid.
Samas tundub pealkirja laiend “Eesti mees ja tema sugu” pisut meelevaldne. Etenduses on mehed ilmselgelt statistid ja naised tegijad. Siitkandist pärit hull prohvet Järve-Jaan (Egon Nuter) leelutab puuotsas, et “inimesed hakkavad poeriideid kandma”, Läti Henrik (Indrek Sammul) levitab võõrast usku.
Üks väheseid mehe mõõtu mehi, metsavend Hirmus Ants (Raivo Rüütel) näeb selles muinasaja möllus kuidagi eksinud. Selle mehe Rummu Jüri väärilised lood vääriksid omaette teatritükki. Selles loos jääb ta tõesti ekslevaks soovaimuks.
Ilusad kostüümid
Seevastu on Trass vältinud edukalt Endla teatrit ning toonud lavale suurepärase dünastia vanaema–ema–tütar Vannari, Järvis, Lauk. Tahaks ainult teada, kuidas nende hääl ilma mikrofonita mängides vastu peab?
Eraldi tasub kiita kunstnik Kristiina Mündi kostüümide eest. Nii ilusaid ja tõesti käsitöönduslikke muinasaja riiete interpretatsioone ei olegi varem näinud.
Sealtsamast Mihklist pärit ajaloolase Ain Mäesalu vanade kroonikate interpretatsioonid ja pajatused Soontagana linnuse väljakaevamistest on osa kogu rituaalist. Nagu ka Mart Laari esinemine metsavend Hirmus Antsu legendide teemal. “Otsige üles oma kodupaiga lugu,” panevad ajaloolased lahkujaile südamele. Ilus! Eestimaine! Päris!
