Kuigi püüame festivali üldist suunitlust säilitada läbi aastate, kujunevad iga kord siiski mingid prioriteedid. Eelmise aasta Klaaspärlimäng võis uhkustada dirigentide paraadiga: Yan Pascal Tortelier, Paavo Järvi, Paul Hillier jt.

Käesolev festival on keskendunud väljapaistvatele instrumentaalsolistidele: pianistid Piotr Anderszewski Poolast ja Vestard SŠimkus Lätist, filmi “Red Violin” kaudu lapsena staariks saanud Christoph Koncz, Euroopa bandoneonivirtuoos nr 1 Carel Kraayenhof, eesti juurtega klarnetist Selvadore Raehni Jaapanist ja fagotist Martin Kuuskmann USA-st, erakordse musikaalsusega silma paistev kitarrist Slava Grigoryan jt.

Ent programmi kokkupanekul püüame keskenduda siiski mitte üksnes interpreedi meisterlikkuse esitlemisele. Väga oluline on, mida esitatakse. Nii on programmi “Mozart & Salieri” aluseks kahe 18. sajandi suurmehe kohta käivad legendid, kava “Ida – kauge & lähedane” annab võimaluse mõtiskleda päris oriendi ja “nõukogude ida” kultuuriseoste üle, Austraalia kitarrikvartett Saffire balansseerib klassika ja hard rock’i piirimail.

••Nimi Klaaspärlimäng viitaks justkui teatavale elitaarsusele. Oskate ehk paari sõnaga nime tagamaid selgitada?

Jah, tõepoolest – üsna sageli on Klaaspärlimängu nimetatud elitaarseks, vahel koguni filosoofiliseks, ent sellised määratlused ei pärine ürituse korraldajatelt, pigem on tegemist mõnede mõtlevate inimeste arvamustega festivali kohta, näiteks Linnar Priimäe või Eduard Parhomenko kirjutistest.

Küllap peavad sellisteks avaldusteks olema mingid põhjused. Kõigepealt ehk kirjanduslikule algallikale viitav festivali nimi, mis paralleelselt kasutusel ka saksakeelsena, mis meie anglo-ihaluse ajal polegi nii tavapärane. Pole vist raske märgata teatud seoseid Hermann Hesse peas sündinud Kastaalia-maailma tegelaste ja meie festivali stiilimängude vahel.

Võimaluste piires püüame festivali kavad kokku panna nii, et lisaks muusikalistele väärtustele leiaks tähelepanelik kuulaja mitmesuguseid seoseid ja alltekste väljaspool muusikat. Paljudel kontsertidel või teostel on rõhutatult kirjanduslik, esteetilis-filosoofiline või ajalooline taust. See ei kohusta kuulajat kaasa mõtlema, küll aga annab selleks täiendava võimaluse.