Kogu ettevõtmine 1960. aasta juulis toimus tollase Kalevi spordiühingu eestkostel ja koos sõitudebaaslaagritega võttis tipuvallutus aega ligi kuu. Venitama sundisid nii laviin nõlvadel kui ka mägedes puhkenud katk. Tollel hetkel oli organiseerunud alpinism Eestis vaid neli aastat vana. Rühma varustus oli suures osas ise tehtud. “Sulejoped tegime ise, mina võtsin sulgi padja seest ja siis õmblesime,” meenutab tollal 19-aastane alpinist ja nüüdne akadeemik Jüri Martin. “Kõik see ühikatuba oli sulgi täis.” Enamik varustust oli võrreldes tänasega kohmakas ja raske.

Rühm sattus laskumisel ka kriitilisse olukorda, kui lumetorm sundis alpiniste 20 kraadiga lumes ööbima. Selle tagajärjel sattus kolm grupi liiget külmakahjustusega haiglasse, kus ühel alpinistil tuli amputeerida kaks varvast ja teisel tükk sõrmest. Rühm paigaldas mäetippu pronksplaadi aastaarvu ja mäe nimega, kuid juba viis aastat hiljem oli keegi selle sealt ära viinud.