Leigo peremees Tõnu Tamm ühendab looduspildi muusikaga
Sama teeb mees nüüdki, sobitades Leigo maastikul loodusega kokku orkestreid ja muusikuid, elektroonikat ja loodushääli.
Te olete hariduselt bioloog, suurema osa elust olnud vabakutseline ja tegelnud paljude asjadega filmidest kuni lillekasvatuseni. Kuidas teid õieti nimetama peaks? Biloog, visionäär, keegi kolmas?
Olemise aeg on üürike. Järelikult tuleb siis olla intensiivselt. Kordamineku rõõm on ju väga suur. Ja loomingurõõm meelitab tegema. See kõik on siin minu looming. Minu loovus on see, et ma toon looduse ja tehnoloogia ühte punkti kokku ja panen nad koos toimima. Fantaseerin ja viin selle hiljem ellu. Bioloogina olen ma ärakaranud ja selle ametiga end ei seosta. Erialalt olen küll geneetik, see asi mind siiski huvitab. Kuid taimekorjaja ja loomavaatleja ma pole. See mind ei toida. Kogu aeg raamatukogus töötada ja teadustööga tegelda ma ka ei taha.
Kui alustasite Leigol kontsertide korraldamist, kas teil oli aimu, et sellest kasvab midagi mitmepäevalist, kuhu tuleb kokku tuhandeid inimesi?
Tegelikult polnud mul üldse plaanis siin mingeid üritusi korraldada. Olen kogunud väga palju klassikalist muusikat. Kunagi oli mul üle 3000 plaadi. Kuulasin neid sageli kuskil väljas, kus oli vaade järvele. Tihti kasutasin ka oma filmides võimalust sättida kaadreid muusika järgi. Kui siin sai järv valmis, siis vaatasin: küll seal oleks ilus muusikat kuulata. Kuid mul polnud võimendit ega midagi. Siis nägin vaimusilmas, et küll oleks ilus, kui vee peal mängiks sümfooniaorkester.
##Alguses ma ei mõelnudki, kes siia tuleb ja kui palju neid võiks olla. Idee hõljus mul peas, aga minust polnud asjast kinni hakkajat. Kuid kord trehvasid siia Tarmo Leinatamm ja Jüri Leiten, kes tulid suusatamast. Mina neid ei tundnud, kuid Leiten jäi minu plaadikogu uurima, hakkasime rääkima ja selgus, et tema on trompetimängija. Mina siis näitasin: vaata, kui ilus siin on, too kunagi trompet kaasa, mängime midagi. Asi veeres selleni, et suvel tuli kohale Tallinnbrass. Riputasin mõned kuulutused ka Otepääle üles ja välja tuli nii ilus asi, et otsustasin asja järgmisel aastal juba suuremalt ette võtta.
Käisin ka Vanemuise filharmoonikuid kutsumas, sest ERSO poleks toona veel ära mahtunud, filmilooja Andres Sööt kõndis mul kaamerga kannul, tegi sellest filmi. Mina ei osanud veel õigetesse kohtadesse minna ja marssisin läbi Vanemuise söökla nõudepesemisruumi. Kui olin vanemuislased nõusse saanud, siis edasi läks asi juba lihtsamalt ning minusse ei suhtutud enam nagu mehesse metsast.
Mis nipiga te lõpuks ERSO siia meelitasite?
ERSO nõudis katust pea kohale, muidu nad poleks tulnud. Murdsin pikka aega pead, sest ei tahtnud siia metsa vahele mingit laulukaart ega kilest koledust teha. Lahendus oleks olnud panna iga muusiku kohale vihmavari, kuid siis oleks vesi vihma korral naabrile kraesse jooksnud. Otsustasime panna vihmavarjud tagurpidi, et vesi jookseks keskelt torust alla. Nii sündiski sirmide idee, mis tänaseks on saanud Leigo firmamärgiks.
Te olete suur klassikalise muusika austaja. Miks laienes muusikaline ampluaa järsku roki ja folgini?
Algul kujutasin siia tõesti ette vaid klassikalist muusikat. Kuid sümfoonilise muusikaga saab vaid vaevu ots otsaga kokku tulla ja sedagi siis, kui doteeritakse. Tegime siis nii, nagu vanasti müüdi väärtkirjandust, et said Lenini teosed pealekauba. Lisasime folki ja jazzi, et rahvast juurde meelitada. Nii läks asi juba mitmepäevaseks. Kuulsime ka nurinat, et klassika on rokiga kokku pandud. Kuid ma vaidlen siiani vastu. Igas anris on head muusikat. Amatööre ja taidlejaid me siia ei too. Nii mitmekesisus tekkiski. Ja see sobis. Rokile ma alguses ei mõelnud. Ja kui Tõnis Mägi ja Ultima Thule tulid, siis tekkiski probleem, et siin on klassikalise muusika idüll. Küünlad vilguvad, tuled põlevad – kuidas rämedahäälset rokki siia sobitada. Aga otsustasime tausta teha sama muusika järgi. Täpselt nagu ma kunagi oma filmides tegin. Paneme suured haokubud ja põhuvaalud lõõmama.
Ja jäite ise tulemusega rahule?
Vägagi. Kui tuli möllas, siis mõtlesin, et Tõnis Mägi oleks võinud võimsamaltki laulda, sest kohati lõi tuli temast üle. Pärast mu tütar pakkus, et nii võiks suisa Metallica siia kohale tuua. Kogemus oli olemas ja hakkas idanema mõte, et tegelikult saab siin ka rokile suurepärast tausta teha – ehk prooviks veel. Paneks kõik traktorid muusika järgi võimlema, kuid asi jäi esinejate taha. Idee hõljus paar aastat ja kui seda kuulis Tiit Kikas, sündiski mõte tuua esinema No Big Silence.
Võtsime üles tuulte ulgumist ja loodushääli, tüminaid ja kajasid. Kõige ilusam oli Siberist toodud “pursuikast” kostev vile. Sellega alustasimegi lõpuks kontserti. Nimetasime neid Leigo häälteks, mis on loodusest korjatud ja elektrooniliselt töödeldud. Lootsime, et kohale tuleb palju noori, kuid lõpuks oli kohal ikka seesama vana Leigo publik, lisaks laekus ka president Meri. Ma ehmatasin päris ära: kuidas see seltskond roki ja masinamuusika vastu võtab? Sättisin ennast igaks juhuks presidendi lähedusse istuma, et kuuleks ka, mis ta asjast arvab. Kui kontsert läbi sai, tuli Meri minu juurde, tänas mind ja ütles: küll oli huvitav muusika ja tema poleks uskunudki, et sellist asja võiks olla nii tore looduses kuulata. Seda võiks tõesti audiovisuaalseks etenduseks nimetada.
Kas klassikalise muusika mainega üritusele oli rokimehi lihtne meelitada?
Ega küünlaidüllile tõesti tahtnud keegi alguses tulla. No Big Silence tahtis meeletut valgustehnikat ja võimu. Mul tuli tükk aega veenda, et ma neile veel näitan siin tulemöllu. Kuna tulemus oli kena, siis mõtlesin, et lähen vaatan järgmisel aastal ära, kuidas poisid esinevad Õllesummeril, kus nad said asju omamoodi teha. See oli tõesti hea. Andis igatahes Lenny Kravitzile silmad ette. Jooksin kohe nende juurde ja ütlesin: “Poisid, järgmisel aastal teeme Leigol täisvärgi, teie tulevärk ja valgustid ja kogu show. Sidusime loodusliku stiihia tsivilisatsiooniga ja ikka tundus, et loodus lõi üle. Sel aastal lisame mõlemale vunki juurde ja vaatame, kes seekord peale jääb.
Leigo talu maad on vaieldamatult üliilus koht. Helilooja Sven Grünberg võrdles kunagi Leigo maastikku Jaapani kunstaedadega, kus inimene on vorminud looduse absoluutseks sümmeetriaks. Kas olete selle võrdlusega nõus?
Muidugi, kogu Eestimaa maastik on tehislik. Kunagi oli ju siin igal pool ürgmets. Seega võiksin ma sellega nõustuda. Metsikuse tõttu me ju omal ajal siia tulimegi.
Nüüd on pilt palju muutunud. 24 aastat tagasi tulime siia, et olla omaette vaikuses ja rahus. Tasapisi hakkasime siin metsi ja järvi kohendama, et asju oma ilumeele järgi seada. Idamaadega võib mul isegi alateadlik seos olla. Lugesin kunagi teooriat, milles kõik oli üsna täpselt samamoodi kirjas, nagu mina siin olen kujundanud. Ilus elamine pidavat olema kohas, kus on kõrgendik, veekogu ja mets. Ja need peavad asetsema üksteise suhtes kindlas suunas. Minu ideaalis peab lõunast paistma õhtupäike, langus peaks olema lõunasse või läände, et oleks hea päikeseloojangut vaadata. Idamaade teoorias on küll teised põhjendused, kuid kõik taandub ju sellele, et inimesel oleks hea olla. Ja see oli tohutu leid, siia 24 aastat tagasi tulla.
Kuidas te selle koha leidsite?
Veider öeldagi, et leidsin Leigo talu Siberi kaudu, kuid nii see oli. Kunagi tegin matku Siberi metsikutesse paikadesse, tegin sealt hobikorras ka filme. Ühe tegin Taimõri poolsaarel, ühest seal elavast eestlasest kütist. Ootamatult laekus Kesktelevisiooni kiri ühelt Lõuna-Eesti mehelt, kes soovis veeta seal ühe talve kütina. Ma aitasin tal Taimõrile saada ja kuna ta elas Leigo lähikonnas, siis käisin tal vahel koos toonase ekspeditsioonijuhiga külas. Ka mulle meeldis siin väga ning ootamatult sain 1982. aastal telegrammi selleltsamalt mehelt, kes Taimõril oli käinud, et siia on võimalik elamine soetada. Esialgu oli mõte teha sellest suvekodu. Siin oli ideaalne vaikus ja rahu. Tulime üheks päevaks loodust nautima ja lõpuks jäimegi siia elama ning loobusime Jõgeva külje all elamisest sootuks.
Kas te filmitegemisega ei ole tahtnud rohkem tegelda?
Fotohobi on mul lapsest saadik. Võib-olla on see ilutundlikkus. Et kui midagi ilusat näed, siis tahaks selle hetke kuidagi jäädvustada. Kõik on ju kaduv. Ehk on see ka omandiinstinkt? Omamoodi olen ma nagu turist. Nemad ka pildistavad linnas kirikuid ja hooneid, kuigi võiks ju lihtsalt osta postkaardi, kus on palju paremad pildid. Aga ikka tahaks ise proovida. Kui Soome televisioon tegi mõne aasta eest Leigost filmi, siis jättis nende kaameramees oma kaamera siia. Et kui mul tuleb mõni mõte, siis võiks selle üles võtta. Küll oli hea tunne seda näppida ja osa minu ülesvõtteid lõigati ka filmi sisse. Kuid eks ilumeel tuleb vist ka perekonnast. Minu isa oli tuntud lilleaednik, tema Tamme aed oli kunagi üle Eesti tuntud. Ka kunstihuvi tuleb ilmselt sealt, isa kunstikogu on siiani Leigol üleval, üle 130 teose.
Pole just kuigi tavaline, et inimene otsustab 50-aastaselt hakata talupidajaks õppima. Teie läksite seda teed, miks?
Mõte talupidajaks hakata tuli vabariigi algusaegadest. Kuna oli võimalus talu pidama hakata, tuli see endale selgeks teha. See oli praktiline vajadus, mis hakkas hirmsasti huvitama. Nüüd vaatan loodust sootuks teise pilguga, kuigi põllumajandusest päris ei ela.
Tulite siia vaikust ja rahu otsima, kuid nüüd ümbritsevad teid pidevalt turistid ning kontsertide ajal lausa tuhanded inimesed?
Väike vastuolu selles ju on, kuid millegagi peab leiba teenima. Meeldivaim on seda siis nii teha, vähemalt ei pea ma kella järgi töötama. Nädala sees saab rahulikult olla. Vahel on nii, et kui vaikus ja rahu on kestnud kaks nädalat järjest, siis lähevad närvid päris pingule, sest kes need laenud ära maksab. Hiljuti soetasin lähedale metsa sisse maalapi, kuhu teen ilmselt palkmaja. Seal saab täitsa omaette olla. Lapsed võiks ju siin kõike edasi teha. Kuid ma ei raatsi veel kõrvale astuda. See on ikkagi minu elutöö. Tunnen, et pean siin ärkama ja peremehe pilguga ringi vaatama.
Tõnu Tamm
Sündinud: 11. juunil 1941 Jõgevamaal
Lõpetanud: 1966. aastal Tartu ülikooli bioloogia erialal
1991. aastal hakkas kaugõppes õppima Helme kutsekoolis põldur-mehhanisaatoriks.
Töötanud: Jõgeva sordiaretusinstituudis nooremteadurina
Alates 1976. aastast vabakutseline (filmitegemine ning lillekasvatus)
Abielus, tütar Tiiu, pojad Kaarel ja Taavet
Teised Tammest
Jüri Leiten, Tallinna Filharmoonia direktor
Tõnu Tamm on suur erudiit. Suurte teadmistega inimene, nii loodusest kui ka kultuurist. Need teadmised on ta ühendanud Leigo Järvemuusikaks. Mis kokkuvõttes mõjub inimesele ju suurepäraselt ja kus muusikaline pilt on ühendatud looduspildiga. See on üks paremaid variante, mis jumalast ja looduslikust antud kunst saab anda. Ma ei tea kedagi, kes oleks suutnud erinevaid kunstivorme nii ühendada.
