Ei teadnud siis keegi sedagi, et 15 aasta pärast on reisilennukid ramminud New Yorgi kaksiktorne, põrmugi hoolimata maailma kõige võimsama sõjalise jõuga riigi kaitsest, et lisaks süütule valgele nisujahule eksisteerib ka surmavalt ohtlikku valget pulbrit, mis võib saabuda kirjaümbrikus kellele tahes ja kuhu tahes. Et Balkan pole rahunenud, Kaukaasiast, Kesk-Aasiast ja Lähis-Idast rääkimata.

15 aastaga on maailmas muutunud palju. Külma sõja aegsed vastasseisud on kadunud, rindejooned kohati nähtamatuks muutunud, kuid paraku uued. Ohud on uued ja hirmud on uued.

Muutlik maailm ja meie plaanid

Kas peaksime olema täna naiivsed ja jutustama üksteisele muinasjutte sellest, milline näeb elu välja 2020? Kindlasti mitte. Kes vähegi tajub maailma praegust kulgemist, see peab endale tunnistama, et riiklikul tasemelgi tuleb teha peaaegu võimatut: planeerida pikalt ja olla iga päev valmis seda plaani kiirelt korrigeerima. Muutliku maailma tõttu.

Kuid inimloomuses on õnneks need mõlemad küljed olemas: paindlikkus ja sitkus.

Kui mõtleme oma lähedaste inimeste elukäikudele, nendele, mida oleme saanud jälgida kõige kauem ja kõige lähemalt, siis märkame, millisel imelisel kombel need omadused ikka ja jälle avalduvad: inimese uskumatu sitkus ja visadus läbi elu ning võime reageerida ootamatustele, olgu need meeldivad või ebameeldivad.

Seni kui kõik see on üksiku inimese tasemel, inimlikul tasemel, tundub peaaegu kõik loomulik ja ka võimalik. Kui asjad on aga liikunud riiklikule tasemele, siis tabab inimesi peaaegu alati üks iseäralik kramp. Kõrged ametiisikud hakkavad rääkima arusaamatut kroonukeelt, otsustama ning tegema tegusid, mida nad oma pere keskel kunagi ei teeks. Lihtsad asjad aetakse keeruliseks. Kusagile kaovad nii visadus kui ka paindlikkus. Maad võtavad ametkondlik bürokraatia, surnult sündinud strateegiad ja lihtlabane tähenärimine.

Ja ometi pole maises reaalsuses teist teed, kui plaanitseda, kavandada ning tegutseda. Maailma rumalusest ja vastukäimistest hoolimata. See ongi iga strateegia alus: inimliku visaduse ja paindlikkuse sulam. Ka kaitsestrateegia 2020 ja 2050 toetuvad sellele ning ainult sellele.

On inimesi, kes tänaseni arvavad, et kui igas kodumaa põõsas varitseb püssiga poiss, siis on asi korras, riik ja rahvas kaitstud. Teised arvavad, et kui meil on kõige kallimad relvad, allveelaevad, tankid ja lennukid, siis alles on asi korras. On neid, kes hoiaks kõik kaitseväelased alati kodus valvel, ja on teisi, kes saadaks nad millal tahes ükskõik kuhu maailma kolkasse.

Kuid kesktee on see, mida mööda võiks käia tark otsustaja väikeriigis.

NATO kollektiivne kaitse on osa meist ja meie oleme osa NATO-st. Meie strateegia kõige püsivam idee on osavõtt NATO muutumisprotsessist. Meie kõige olulisem pidev koduülesanne on osavõtt “natolikust” planeerimisest. Meie vältimatu vajadus on saada aru kõigest, mis NATO-s tegelikult toimub. Me ei tohi olla kõrvaltvaatajad, kes on kuulsast viiendast artiklist teinud omale kollase päevavarju ja magavad selle all pikka lõunauinakut.

Ohuallikas meis endis

Üks meid ohustav allikas pesitseb meis endis. Selle selgitamiseks üks negatiivne visioon, millele igaüks oma äranägemise järgi lisagu muinasjutukoefitsient.

Aastal 2020 on Eesti poliitikud jõudnud pikkade, kavalantsulike ja rehepaplike vaidluste tulemusena järeldusele, et NATO-le aastal 2002 antud lubadus eraldada riiklikeks kaitsekulutusteks 2% sisemajanduse kogutoodangust on peaaegu juba täidetud. Ainult pool protsenti jääbki veel puudu. Kaitsekulutuste all on möödaminnes üles loetud kõik koolilõunad, mida tulevased kaitseväelased alates esimesest klassist söövad, kõikide nende tänavate remontimise kulud, mida mööda mundrikandjad koju lähevad, kõikide nende pargipuude kastmise kulud läbi aastate, mille all kaitseväelased jalga on puhanud, kõik teetruubimaksud, riigi- ja vallaametnike saapapaelakulud, ussi- ja püssirohud, mis kellegi peas mis tahes moel seostuvad riigi kaitsmisega. NATO-s nimetatakse Eestit lubajate paradiisiks.

Aastaks 2020 ei ole Eestis veel õnnestunud lõpetada vaidlusi kaitse-väe laskeväljade ja polügoonide asukohtade üle. Kõigi võimalike väljavalitud paikade lähedal elavad jahimehed on demokraatia nimel ja bürokraatia abil tõrjunud kaitseväe oma vallast vaikust ja rahu kaitstes eemale ja saanud omale piiramatu mängumaa metsades ise jahipüsse paugutada. Eesti kaitseväelastel soovitatakse minna harjutama naaberriikidesse. Naabrid värisevad pidevalt.

Aastal 2020 jätkub vaidlus Eesti mereväe ainsa kodusadama ehk Tallinna Miinisadama üle. Remontimiseks linn luba ei anna, uut kohta ka ei leita. Kaiservad on vahepeal merre vajunud, tekkinud on head ahvenapüügi kohad. Hooned sadamas on sammaldunud. Kuna laevadel pole kai äärde asja, siis on järel vaid üks, kunagine legendaarne lipulaev, mis on ankurdatud keset akvatooriumi ja oma esimese tähtsa missiooni meenutuseks ümber nimetatud Lendavaks Hollandlaseks. NATO-s ei kutsuta Eestit enam mereriigiks, vaid kõrberiigiks.

Aastaks 2020 on Eesti välisministeeriumisse jäänud tööle üksikud fanaatikud, kes teeks seda tööd ka siis, kui peaks riigile peale maksma. Kestva alarahastamise tagajärjel on pooled saatkonnad suletud. Üldise taandamise käigus on tekkinud olukord, kus ka kaitseatašeedel pole pealinnades saatkondi resideerimispaikadeks.

Ja nii edasi.

Mõelda keerulistest asjadest lihtsalt

Jah, Eestil on ametlik keskpika strateegia dokument nimetusega “Kaitsejõudude struktuur ja arenguplaan kuni aastani 2010”. See sisaldab ka finantsraamistiku. Küllap tehakse ka järgmine ja ülejärgmine, mispeale ongi käes aasta 2020. Kuid jään kordama oma muremõtet, et Eesti suurim turvarisk on harimatus-rumalus-lollus. Ükski infrastruktuuri ega relvahanke plaan ei ole kunagi lahutatav harituse edendamisest. Harituse edendamise lootuste hulka kuulub ka lootus, et riigijuhid õpivad arengukavasid õigesti lugema ja nendest kinni pidama.

Siin sobibki lõpetada mõne rõhutatud lausega: strateegiate võti on mõelda keerulistest probleemidest lihtsalt. Tegutseda tuleb aga visalt ja paindlikult. Ainuke strateegia, millest iga inimene maa peal praegu aru saab, kõlab lihtsalt: ellu jääda. Loodan, et saabub aeg, kui kõik maailma juhid on selle ümber sõnastanud: ellu jätta. Kardan, et 2020. aastal see aeg vist veel käes ei ole.