Euroopa Kaitseagentuur?

Euroopa Kaitseagentuuri (European Defence Agency ehk ilus eesti naisenimi – EDA) on loonud Euroo-pa Liidu liikmesriikide valitsused, toe-tamaks liikmesriike Euroopa kaitse-võime arendamisel, kriiside halda-misel. Tegemist on suhteliselt uue institutsiooniga Euroopa Liidus, ma-hult ja komplitseerituselt võrrel-dakse seda sageli Euroopa Liidu eel-mise suure projektiga, milleks oli Euroopa ühisraha euro loomine. EDA näol on tegemist olulise tegu-riga EL-i ühises julgeoleku- ja kaitse-poliitikas. Ja EDA roll kasvab lähi-tulevikus järjest suuremaks.

Paljuski on levinud väärarusaam, et tegemist on mingi relvastusagen-tuuriga, kus tähtsad mehed kulisside taga sõjalennukite ja tankide ostu-müügi tehinguid sõlmivad. Tegeli-kult see nii ei ole. EDA tegevuse keskmes on hoopis Euroopa ühine üldine sõjaline võimekus ja selle arendamine. Euroopa Kaitseagen-tuur koosneb neljast direktoraadist: võimekuse; uuringute ja tehnoloo-gia; tööstuse ja turgude; relvastuse direktoraat. Nagu eelnevalt öeldud, on EDA tegevus suunatud vajaliku sõjalise võimekuse väljatöötamisele ja saavutamisele: selle pikaajaline arendamine on kogu ülejäänud tege-vuse lähtepunkt ja läbiv joon. EDA teeb tihedat koostööd teadusasu-tustega, liikmesriikide pikaajalisel kaitseplaneerimisel kogenud spet-sialistidega, NATO ja teiste eriala asutuste ja isikutega.

Mis on võimekus?

Võimekusest (inglise k capability) on palju räägitud. Termini üle on pikalt arutletud, et leida sellele õige eestikeelne vaste. Pakutud on hulk variante, sh võime, kuid ükski teis-test vastetest ei ole tundunud piisa-valt täpne.

Võimekus on ühelt poolt kombi-natsioon personalist ja varustusest ning teiselt poolt sõjalisest dokt-riinist, kontseptsioonidest ja välja-õppest. Seega: võimekus ei ole ainult tank, laev, lennuk või inimene, see on võime “toota” teatud sõjalist tule-mit; näiteks on selleks vägede ko-haletoimetamine operatsioonipiir-konda, juhtimine, vägede kaitse, operatsioonide läbiviimine. Kõik ni-metatud tegurid on olulised teatava võimekuse saavutamiseks, kuid kesksel kohal on ikka inimene. Teame ju meiegi oma kogemusest, mida tähendab koostöövõimelisus – kõige olulisem on saavutada “koos-töövõimelisus” mõtlemises, ühtne arusaam tehtavast ning ühtne lähe-nemine edasiviivale tegevusele.

Sõjaliste võimekuste arendamisel on põhirõhk pikaajalise visiooni koostamisel ning selle saavutamise tegevuskaval. Ühtki võimekust ei saa arendada mõne aastaga – tehno-loogiline areng vaatab juba praegu 20–30 aastat ette. Seepärast on vaja pikema perspektiiviga visiooni sel-lest, milliseid võimekusi on vaja 20–30 aasta pärast. Praegune EL-i sõjaline peaeesmärk keskendub aas-tale 2010. Tehnoloogilise arengu mõistes on selle aastanumbri puhul suuresti tegemist homse, kui mitte juba tänase päevaga.

Mis kasu on eestlastest?

Kuidas üldse saab Eesti kaitse-struktuurides töötanud inimene edasi tööle Euroopa Liidu struktuuridesse? Tehniliselt tundub kõik väga lihtne: kirjutad avalduse, käid intervjuul, kirjutad lepingule alla ja asud tööle… Tegelikult on asi loomulikult veidi keerulisem. Et lüüa läbi tugevas rah-vusvahelises konkurentsis, peab tege-ma tõsist eeltööd: viima end ak-tuaalsete teemadega kurssi, valmis-tuma põhjalikult intervjuuks ning kujundama konkreetset nägemust tööst vastaval ametikohal. See vii-mane on vast kõige tähtsam – peab endale selgeks tegema, miks just mina just sellele tööle sobin.

Oluline on ka riigi toetus kan-dideerijatele: on selge, et enamik liikmesriike evib riiklikku huvi lähe-tada oma spetsialiste “olulistesse” struktuuriüksustesse, osa kohti on riikide vahel “eelnevalt jagatud” ning mõnele kohale ei ole ilma väga konkreetse haridustausta ja tööko-gemuseta mõtet kandideerida. Tuleb hinnata realistlikult oma vajadusi ja – mis ehk veelgi tähtsam – oma võimalusi. Euroopa Kaitseagentuuri töötajatest moodustavad suurema osa riikide lähetatud eksperdid – s.t, et kuigi EDA valib sobiva kandidaadi avaliku konkurentsi teel väga pal-jude hulgast, lähetab selle valitud inimese lõpuks Brüsselisse, EDA-sse tööle ikkagi tema päritoluriik. Minu puhul siis Eesti.

Kuigi eksperdi lähetamine seab riigile teatud kohustused, on meile kindlasti oluline saada EL-i vahetut sisemist infot. Euroopa Liidu julge-oleku- ja kaitsepoliitika on 1998. aastast, konkreetsemalt sõjaline di-mensioon 2000. aastast alates are-nenud väga kiiresti ning see jätkub. “Oma” inimene oskab kindlasti adekvaatselt hinnata vastavas struk-tuuris tehtavat ning edastada infot pealinnas tegutsevatele spetsialis-tidele. Isegi kui meid Euroopa Liidu kaitsestruktuurides tehtav proaktiiv-selt ei huvitaks, peaksime siiski ole-ma põhjalikult kursis toimuvaga, kuna varem või hiljem ulatub tehta-va mõju ka Eestisse. Olles identifit-seerinud vajalikud tulevased võime-kused, hakkab Euroopa Kaitseagen-tuur tegelema võimalike ühishange-tega Euroopa Liidu liikmesriikide omavahelises koostöös – see võimal-dab Eestil näiteks hankida kaitse-väele vajalikku varustust soodsamalt kui seda üksi tehes.

Ehkki Brüsseli institutsioonides töötab praegu juba ligi 200 eestlast, oleme kahjuks seni ikka liiga tagasi-

hoidlikud neisse institutsioonidesse tööle pürgima. Tahan väga loota, et olukord peagi muutub, sest Brüsselis töötamise kogemus on Eestisse naastes spetsialistile hindamatu väärtusega. Võib ka öelda – oma hinda väärt.