Insuliinitundlikkus

Töö käigus uuriti enam kui 3000 Taani, Eesti ja Portugali lapse tervisenäitajaid. 9 ja 15 aasta vanustelt lastelt võeti muu hulgas ka vereanalüüs ning näitajad seoti laste vanemate hariduse ja sissetulekute tasemega.

Tervise üheks näitajaks valisid epidemioloogid laste insuliinitundlikkuse. Madalam insuliinitundlikkus on seotud riskiga haigestuda II tüüpi suhkrutõppe ja aterosklerootilistesse südamehaigustesse. Insuliinitundlikkus näitab, mil määral suudab organism reageerida insuliini tavapärasele kogusele veres. Mida tervem organism, seda edukamalt suudab see insuliini taset reguleerida. Mõõtes veres suhkru ja insuliini taset, saab arvutada insuliinitundlikkuse ning selle alusel on võimalik uuritavaid ka reastada.

Teiselt poolt oli siiani tehtud arvukatest uuringutest teada, et lapsepõlve sotsiaalmajanduslik positsioon on seotud inimese insuliinitundlikkusega ja seega siis ka südame-isheemiatõvega. Mida kõrgem positsioon ja sissetulekud, seda kõrgem on insuliinitundlikkus ja seda madalam on südamehaiguse oht. Kuid kõnealune uuring näitas, et alati pole see nõnda. Eestis ja Portugalis on suisa vastupidi. Kõige haritumate ja paremini teenivate vanemate lastel on kõige pisem insuliinitundlikkus.

Üllatavad tulemused

Eesti töörühma neis teadusuuringutes juhtis tervise arengu instituudi direktor Maarike Harro. “Minu teadustöö sai alguse 1990. aastate algul laste kehalise aktiivsuse ja aeroobse võimekuse alastest uuringutest. See oli ka minu doktoritöö teema, mille kaitsesin 1997,” selgitab ta oma seotust üleeuroopalise projektiga. “Sain tuttavaks kolleegidega teistest maadest, kes plaanisid teha Euroopa noorte südameuuringut. Initsiatiiv selleks tuli Bristoli ja Lõuna-Taani ülikoolidest.” Igal maal tuli uuring korraldada identse metoodika järgi, kasutades sama aparatuuri. “Tegin ettepaneku Taani kolleegidele laenata aastaks meile oma aparatuur,” ütleb Harro.

Nii saigi teoks 1176 Tartu linna ja maakonna üheksa-aastase lapse ja viieteistaastase nooruki uuring. “Hommikul sõitsime kahe autoga kooli juurde, võtsime lapsed peale, tõime nad laborisse ja pärast viit-kuut tundi uuringuid viisime lapsed kooli juurde tagasi. Ja nii septembrist mai lõpuni iga päev kümme last,” kirjeldab Harro oma tööd. Uuringu käigus mõõdeti lapsed üle, registreeriti vererõhk, tehti koormuskatsed. Lapsed ja nende vanemad täitsid ka hulga küsimustikke.

Niisiis esindas Eestit Tartu ja Tartu maakond. Taani andmed koguti Odense piirkonnas ja Portugali omad Madeira saarel. Miks aga Taani laste tulemused vastasid tavapärasele ootusele, ent Eestis ja Portugalis oli tulemus vastupidine?

“Ühe võimaliku selgitusena toodi uuringus välja, et vanemate kõrgema haridustaseme ja sissetulekuga Eesti ja Portugali peredel on tõenäoliselt võimalik rohkem raha toidule kulutada,” selgitab Harro. Sama uuringu toitumisandmete analüüs näitas, et Eesti põhiharidusega isade lapsed sõid teistest oluliselt harvemini pitsat ja friikartuleid. “See viimane leid ei ole tõenäoliselt seotud teadlikkusega, küll aga võib olla seotud nimetatud toitude piiratud kättesaadavusega näiteks maapiirkondades, kus elab rohkem põhiharidusega inimesi,” arvab Harro. Seega võib madalama haridustasemega laste suurem insuliinitundlikkus olla osaliselt seotud toidusedeliga.

Insuliinitundlikkust mõjutavad peale toidusedeli ka muud tegurid. Kas mitte ka stress? “Meie tulemused näitasid, et vanemate kõrgema hariduse korral on insuliinitundlikkus madalam. Täpsemate analüüsideta ei ole alust oletada, et kõrgema haridusega vanematega peres on stress ja põhjendamatud nõudmised suuremad, kui vähem haritud perede lastel,” kommenteerib Harro ja lisab, et olulisteks insuliinitundlikkuse mõjutajateks on geneetilised, loote- ja varase lapseea tegurid. “Uuringus osalenud lastest pooled olid sündinud 1983. ja pooled 1989. aastal. Sissetulekute jaotumus sel ajal ei pruukinud olla sama, mis meie 1998.–1999. õppeaastal tehtud uuringu ajal,” juhib ta tähelepanu.

Tervise ebavõrdsus muutub

Nii või naa, tulemused kinnitavad, et tervise ebavõrdsus on ajas muutuv nähtus, ja see erineb maade vahel ning ka riskiteguriti ja haiguseti. “Seega ei tohiks ebavõrdsuse küsimust käsitleda liiga lihtsustatult,” hoiatab Harro, “Eestis saadud mitteootuspärased tulemused võivad olla tingitud nii üleminekuperioodi eripäradest kui ka sellele eelnenud ajast, mis uuritavate tervist on mõjutanud.”

Viimase viieteistkümne aasta kiired muutused Eestis on mõjunud inimeste tervisele ja seda määravatele teguritele. “Meie saame kirjeldada vaid väikest osa neist muutustest tingitud tulemitest,” ütleb Harro. Ta märgib, et enamiku uuritud riskitegurite keskmiste väärtuste osas oli Eesti ja Portugali laste tulemus Taani omast soodsam. Eesti laste keskmine kehamassiindeks, nahavoldi paksus ja vööümbermõõt olid madalamad ning sünnimass kõrgem kui Taani ja Portugali lastel.

“Seega näitavad saadud tulemused, kui vähe me tegelikult teame insuliinitundlikkuse vähenemist määravatest teguritest lastel ja noorukitel,” võtab Harro kokku. Viimastel aastatel võib täheldada, et Eesti meestel ja suurema keskmise sissetulekuga piirkondade poistel on keskmine kehamassiindeks hakanud kasvama. Suuremad sissetulekud annavad võimaluse süüa ja juua rohkem. “Seda järeldust toetavad ka leibkondade sissetuleku suurusest sõltuvate väljaminekute analüüsid,” kinnitab Harro.

Seega on võimalik, et laulva revolutsiooni tasuta kaasandena lisandunud salenemine peatub ning Eesti astub läänemaailma ülekaaluliste klubisse.

Mis on insuliinitundlikkuse vähenemine?

Insuliinitundlikkuse vähenemine on olukord, kus insuliin ei taga organismis bioloogilist muutust, mis tavaolukorras peaks järgnema. See tähendab, et rakud ei tunne enam insuliini ära.

Insuliini kõige olulisemaks ülesandeks on veresuhkru viimine verest koerakkudesse, kus seda kasutatakse energia tootmiseks. Normaalselt hoitakse veresuhkur tasemel 3,5–5,5 mmol/l. Kui veresuhkrut piisavalt rakkudesse ei jõua, jäävad viimased energiavaegusse, veres aga suhkrutase suureneb. Et olukorda parandada, hakkab organism rohkem insuliini tootma. Insuliinitundlikkuse vähenemise esmaseks avaldumismärgiks ongi insuliininivoo tõus veres.

Mida väiksem on insuliinitundlikkus, seda suuremaks hinnatakse riski südameveresoonkonna haiguste ja II tüüpi suhkruhaiguse suhtes. Väga sageli kaasnevad insuliinitundlikkuse suurenemisega vererõhu tõus, verelipiidide muutused ja rasvumine.

Keskmine insuliinitundlikkuse väärtus on tervetel kõrgem rasvunutel esinevast keskmisest ja see omakorda on suurem II tüüpi diabeetikute omast.

Kuidas insuliinitundlikkust mõõdetakse?

Insuliinitundlikkust hinnatakse erinevate meetodite abi, millest üht kaudset meetodit nimetatakse Homeostasis Assessment Model (HOMA). Selle meetodi puhul korrutatakse insuliini ja veresuhkru kontsentratsioonide väärtused veres omavahel ning jagatakse teatud konstandiga 22,5. Mida suurem on tulemus ühest, seda väiksem insuliinitundlikkus inimesel on.

Mida teha insuliinitundlikkuse suurendamiseks?

Oluline on säilitada tervislikku kehakaalu, toituda tervislikult ja mitmekülgselt ning pakkuda oma kehale korrapäraselt füüsilist koormust.