JÜRI KALLAS: H. G. Wellsi “Maailmade sõda”: raamat endiselt filmist parem
Siinmail pole see veel nii märgatav, aga suundumusi selles suunas muidugi on. H. G. Wellsi klassikalise ulmeromaani “Maailmade sõda” uustrükk eesti keeles on kindlasti ajendatud Steven Spielbergi uuslavastuse jõudmisest Eesti kinodesse. Ei tea, kas see just romaani paremini müüa aitab, aga Wellsi avaldamiseks on ka tobe põhjus hea põhjus.
“Maailmade sõda” on romaan, mida on üldse keeruline lahutada hiljem lisandunud ladestustest, sest esimese “järje” sai see 1898. aastal ilmunud romaan juba ilmumisaastal, mil Garrett P. Serviss avaldas romaani “Edison’s Conquest of Mars”. Tõeliselt kuulsaks sai Wellsi romaan siiski hiljem, kui Orson Welles lavastas selle põhjal 1938. aastal näivdokumentaalse kuuldemängu, mida hulk kergeusklikke ameeriklasi võttis ehtsa marslaste sissetungi pähe. Paanika oli tohutu ja vähemalt Ameerikas põhinebki selle romaani tuntus vist rohkem sellel kuuldemängul. Orson Wellesi kuuldemäng pani marslased Ühendriikidesse maanduma ning seda suunda on jätkatud ka enamikes ekraniseeringutes.
##Wellsi romaani tegevus toimub siiski Inglismaal, see raamat ongi läbi ja lõhki inglaslik, sest marslased vallutavad just Inglismaa ning autorit ei paista karvavõrdki huvitavat, mis muust maailmast saab. Inglismaa vallutamine ongi maailma lõpp! Ilmselt just see hoiak on andnud kriitikutele põhjuse vaadelda Wellsi romaani kui järjekordset Inglismaa vallutamise lugu. 19. sajandi lõpus oli Inglismaal väga populaarne sõjalis-patriootlik ulme, kus Saksamaa tungib Inglismaale kallale ning võidukad inglise väed siis sakslased pihuks ja põrmuks löövad.
Tõenäoliselt kasutaski Wells sedasorti kirjanduse skeemi, et näidata, kui abitu võib olla armee ja ühiskond reaalses ohus. Ei paelu ju Wellsi ei marslaste olemus ega lahingute efektsus, kuigi ka sedasorti arutlused ja kirjeldused on tasemel. Ikka ja jälle kirjeldab autor paanikas sahmerdavaid inimesi ning teeb tabavaid ühiskondlikke vaatlusi. Näiteks võiks siin tuua “uut korda” jutlustava kahurväelase, et saada aimu Wellsi sarkasmist ja skepsisest. Ja ega kirikuõpetajaga keldris konutamine helgemaid toone oma.
Wells tegi inimesest söögi
Ulmekriitika on mõnikord autorit süüdistanud, et marslaste sissetungi põhjuseks on nälg – et see on justkui odav võte, mängimine labase lugeja madalatel tunnetel. Arvan, et Wells tegi inimestest üsna teadlikult söögi, sest tõenäoliselt oli see suur löök briti lugeja eneseuhkusele.
Tüüpilise inglise autorina on Wells enam kui skeptilise meelelaadiga, ajuti mõjub ta misantroobina. Samas tuleb tunnistada, et oma teostes hoolib ta inimestest sageli rohkem, kui need autorid, kes oma teostes lõputult inimarmastust jutlustavad.
Kindlasti on “Maailmade sõda” ulmeromaan ja kirjastus Varrak oleks selle vabalt võinud ka oma ulmesarjas avaldada. Samas ma ilmselt mõistan, et miks seda ei tehtud – võimaldab ju Wellsi romaan märksa avaramaid tõlgendusi kui anriulme tavaliselt.
Praktilises plaanis taandub aga kõik hoopis küsimusele, kas tänapäeval on mõtet lugeda enam kui 100 aastat vana (ulme)romaani. Kindlasti on! “Maailmade sõda” lugedes ei suuda ajuti uskudagi, et tegu on sedavõrd vana romaaniga. Loomulikult pole romaan nii “tüse” ja sõnarohke kui tänapäevane ajaviitekirjandus. Ka tuleb seda romaani lugeda ehk pisut aeglasemalt kui moodsat kirjandust, sest enamik lauseid omab tekstis siiski mõtet. Loomulikult saab romaani nautida kiirelt lugedes kui kõige labasemat seikluslugu, aga siis jääb ilmselt osa võlu saamata. Peamine põhjus romaani kättevõtmiseks oleks siiski hariduslik, sest ükski film ei asenda raamatut ja enamjaolt saab kirjasõna lugedes selgeks, kui mannetud need ekraniseeringud on. Nii ka seekord.
