Keldi tiiger püüab rahvast teadusega

Kui alles poole sajandi eest oli värskete teadustulemuste üle arutlemine suletud ringi asi, siis nüüd on see üha avalikum. Euroopa teadlased pingutavad, et selgitada oma tööd rahvale otse, vahendajata.

Dublini Kuningliku Ühingu aias seisab ühe ukse taga sajameetrine järjekord igas vanuses rahvast. Meenutab kunagisi banaanijärjekordi Tallinnas. Kuid kindlasti pole tuldud banaanide järele, vaid hoopis teiste, teaduse viljade pärast. On Briti teadusfestivali viimane päev, mis pakub teavet ja tegevust peredele.

Suletusest avatusse

Ongi tuldud lastega, ja kõige enam koguneb neid tuppa, kus piraat Black John neile selgitab, kuidas meredes elu käib ja kuidas seda uuritakse. Teises toas näidatakse lastele nukkude varal, kuidas pesumasin töötab ja miks vett peab kokku hoidma. Kolmandas toas püütakse humoorikalt esitatud lihtsate katsete ja füüsikarekvisiitide abil selgitada, mis on hõõrdejõud, raskuskese jpm. Siin istuvad juba veidi suuremad lapsed. Ja mängivad esinejaga meelsasti kaasa.

Ajad muutuvad ja teaduse teavitamine koos sellega. Üheks foorumiks, kus teadlased kogu maailmast muu rahvaga kokku saavad, on Briti Teaduse Edendamise Ühingu (British Assotiation for the Advancement of Science, BA) korraldatavad iga-aastased nädalapikkused teadusfestivalid. Septembri esimesel täisnädalal toimus selleaastane festival Dublinis. Korraldajaks Trinity kolledž, 1592. aastal asutatud väärikas ülikool.

19. sajandi esimesel poolel alguse saanud BA teadusfestival oli kavandatud teadlaste foorumina, et nende uurimustöid ja uusi ideid väljaspool Londonit arutada. Kuulsamad arutelud on olnud Hyxley ja Wilberforce’i debatt darvinismi üle 1860. aastal ning sõna “dinosaurus” käikulaskmine 1842. aastal.

Nüüdseks on BA festivalist saanud kõige laiema avalikkuse osavõtuga teadusüritus Britannias ja Iirimaal. Sel aastal kandis see nime “Teadusele päevakorda seades”, ning keskendus omanduse ja kontrolli teemadele teaduses ja tehnoloogias ning teadlase osale üha avalikumaks muutuval tegevusväljal.

Usalda, kuid ole skeptiline

Nüüd tahab teadus avada end rohkem ka koolidele. Nii olid Trinity kolledži auditooriumides sisse seatud töötoad, kust nädala jooksul käis läbi suur hulk kooliõpilasi. Iirimaa armastab teaduse ja tehnoloogia kontekstis reklaamida end keldi tiigrina. Siiski jäävad investeeringud teadusesse ja arendustegevusse maha EL-i keskmisest. Kui viimane on umbes kaks protsenti koguproduktist, siis Iirimaal 1,2 protsenti. Sellest 2/3 annab ärisektor. Kuid lisandub veel neljandik, mis tuleb välismaalt.

Seevastu üliõpilaste osatähtsus on füüsikateadustes, aga eriti eluteadustes suurem kui OECD keskmine. Parem on ka nende teaduslik kirjaoskus. Teaduslik kirjaoskus näitab nimelt üliõpilaste võimet kasutada teadusteadmisi ja läheneda probleemidele teaduslikult. Selles osas juhib maailma edetabelit Korea 552 punktiga. Iiri on 9. kohal 513 punktiga, OECD maade keskmine on 500.

Kuid siiski väheneb usaldus mitte ainult riigiametnike, vaid ka teaduse vastu. Millest see tuleneb? Kenti ülikooli professor Peter Taylor-Gooby on oma kaastöötajatega uurinud, kuidas suhtutakse GM-toitu ja pensionidesse. “Mõlemas valdkonnas on usaldus valitsuse vastu kesine,” järeldab ta. 11 protsenti usaldas pensionisüsteemi, 29 protsenti GM-toitu. “Paljud inimesed kinnitasid, et usalduse vähenemine tähendab demokraatia edukäiku,” täheldas Taylor-Googy.

On võimalik eristada pimesi usaldamist kriitilisest skeptitsismist. “Huvitav tulemus on see, et terav erinevus avaldub keskklassi ja töölisklassi ning rohkem ja vähem haritud inimeste vahel,” ütles Taylor-Gooby Dublinis teadusfestivalil. Kui esimestel pole pime usaldus ja skeptitsism omavahel suures sõltuvuses, siis teisel on. Nii et keskklass võib valitsust ja teadlasi vähem usaldada, ja ka nende tulemuste suhtes skeptiline olla. Vähem privilegeeritud võivad asjatundjaid mitte usaldada, kuid ei saa nende suhtes olla skeptilised. “Elu on keerulisem ja ebakindlam kui kunagi varem. Inimestel ei jää üle muud kui usaldada teadust, ent see teeb neid teadustulemuste suhtes skeptilisemaks,” järeldas Taylor-Gooby.

Kas robotid pärivad Maa?

Küllap pidas seda silmas ka Dublinis kõnelnud Massachussetsi tehnoloogiainstituudi arvutiteaduse ja tehisintellekti labori juhataja Rodney Brooks, kui ta alustas oma ettekannet küsimusega, kas robotid pärivad Maa – ja lõpetas üleskutsega: “Päästke robotid!” Üheks Brooksi eesmärgiks on uurida inimese intelligentsi humanoidsete robotite ehitamise kaudu. Humanoidsete robotite all mõeldakse roboteid, mis tegutsevad struktureerimata keskkondades. Inimene harjub ümbritsevaga, kus kõik on suuresti paika pannud – mõtleme loodusest, räägime infrastruktuurist. Üha vähem suudab lääne kultuuri inimene toime tulla keskkonnas, mille

struktuur on peaaegu olematu. Niisiis peavad seal hakkama saama robotid. Kuid inimene on hakanud selliseid roboteid kartma – peaaegu nagu GM-toitu ja kloonimist.

Teisalt ei saada enam läbi ilma arvutitel põhinevate robotiteta. Sest mis muu see kompuuternägemine (arvutinägemine) on kui maailm läbi roboti silmade! Vähemasti niimoodi tõlgendab asja Oxfordi ülikooli teadlane Andrew Fitzgibbon. “Me oleme näidanud, et arvuti suudab lahendada probleemi, mida enne suutis ainult inimene – kolmemõõtmelise nägemise probleemi,” kinnitas Fitzgibbon Dublinis. See valdkond areneb kiiresti, kuna asjast on huvitatud filmitööstus. “Igaüks, kellele meeldib Harry Potter, Gladiaator või Bridget Jones, puutub ju ometi arvutinägemisega kokku, sest nende filmide efektid on loodud just nimelt selle abil,” ütles ta.

Areng ja ebausk

Kuid elu muutub üha keerulisemaks ja abi otsitakse ka ebausust. Pole ju üllatav, et mängurid on ebausklikumad kui muu rahvas. Ühendkuningriigis usub 80 protsenti mänguritest mingit õnnemärki, samas kui kogu rahva seas on see protsent 30. “Kõige ebausklikumad on kõige enam kulutavad mängurid,” ütles Nottinghami Trenti ülikooli teadlane Mark Griffiths.

Kuid mängurid mänguriteks – Iirimaal on eriliselt ebausklikud kalurid. Trinity kolledži teadlane Bairbre Ni Fhloinn leidis oma üllatuseks, et kaluritest omakorda on kõige ebausklikumad nooremad, paremini haritud kalurid. “See võib olla tingitud asjaolust, et tänapäeva kalurid on püügivahenditesse rohkem investeerinud ja neil on ka enam kaotada,” oletab ta.

Mis siis Iiri kalurile õnnetuse kaela toob? Kui laeva pardal võtta suhu sellised sõnad nagu “siga” või “rebane” või siis rääkida punapäisest naisest. Võib-olla seepärast polegi Dublini tänavail punapäiseid naisi peaaegu kohata. On vaid punapäiseid tüdrukuid, kuid naiste seast on punapead kusagile kadunud.