Eestis on Juhan Liivist saati olnud üks elujõuline kirjanikutüüp selline: natuke metsik, aga rousseaulikult loomulik looja. Sama tüüp on huvitaval kombel domineerinud just viimaste aastate debütantide hulgas: viljeletakse sotsiaalset realismi või puberteetlikku platnoiromantikat. Noortelt naiskirjanikelt tuleb dialoogi ja narratsiooni mis mühiseb. Kui aga noorkirjanik muudel teemadel sõna võtab, on sageli kuidagi piinlik.

##Ses mõttes on Eco olek ja nüüdne massiivne taastulek Eesti lugeva publiku sekka lohutav, osutab, et kirjanik võib ka muidu arukas inimene olla. Ning et hea kirjandus on eelkõige hästi, oskuslikult tehtud kirjandus.

Kirjanik ise on nüüd taasilmuvat “Roosi nime” pidanud tarvilikuks suisa eraldi seletada, andes selleks välja eraldi vihiku pealkirjaga “Mõtisklusi (heiastusi) Roosi nimest”. Seal tunnistab ta, et tema eesmärk oli teha keskaegset kirjandust, mitte kirjandust keskajast.

Lõimib populaarkultuuriga

Teos on keskaegne kindlasti ses mõttes, et sümbolite ja märkide kuhjamine kataloogideks on seal pidev, teos pakub ja suisa nõuab ka keskajal levinud lugemisviise: moraalset, allegoorilist ja anagoogilist (tekstist religioossete ja müstiliste tõlgenduste leidmine) tõlgendust.

Selle keskaegse maailma teeb Eco loetavaks moodsa kriminaalŽanri rakendamisega ning irooniaga, kasutades intertekstuaalse lõimena kaasaegset, eelkõige populaarkultuuri.

Umberto Eco kui kirjandusteadlase üks olulisi teese on avatud kunstiteose mõiste, mis avardab ja täpsustab barthesliku “kirjutatava” romaani tüüpi. Avatud teos on kutse luua teost koos autoriga, ütleb Eco. Lugeja rõõm on valmis teose sisemisest lõimestikust avastada endale need tähenduslikud suhted, mis moodustavad tema jaoks kõneka ja kõneleva kogumi. Avatud teos on avatud piiramatule hulgale lugemisviisidele ja tõlgendustele, millest igaüks annab teose uuele elu, ütleb Eco.

Ses mõttes on lonkavat ja ebatäpset, kuid ahvatlevat analoogiat kasutades väga tabav, et uue romaanisarja avab üks juba avatud teos.