Kogemused suure linna juhtimisel olid hindamatuks abimeheks Eesti eraldumisel Venest, Vabadussõja edukas juhtimises, sellele järgnenud Tartu rahu sõlmimises ning sõdades, revolutsioonides ja okupatsioonides laostunud maa uskumatult efektiivses üleehitamises. Kahtlemata olid Tallinna eeslinnade alad Nõukogude okupatsiooni ajal Eesti vastupanukultuuri üheks oluliseks keskuseks. Tallinna eeslinna väärtuste esiletoomisel ei saa mööda minna tõsiasjast, et kuni viimaste aastakümneteni ning osalt ka praeguse ajani on selles kultuurikeskkonnas säilinud unikaalseid ja erakordselt tiheda kultuurilooga kooslusi. Niisugused kooslused on enamikus suurlinnadest eri põhjustel hävitatud ning harva leidub meie põhja- ja läänenaabrite juures haritud inimeste hulgas neid, kes eripära minetamist sügavalt ei kahetse. Paljud on käinud välismaa linnades, kus kohalikul juhatusel selgub, et tänavast tänavasse on igal majal oma lugu, igaühes on elanud kuulsaid inimesi jne. Seesama kehtib eesti kultuuris Tallinna eeslinnade ja nende puitasumite kohta, olgu tegu Tatari tänava või Kadrioruga.

Kas halvas mõttes unikaalseks?

Kõike eeltoodut arvestades peaks Tallinna eeslinnad olema erilise tähelepanu all nii uurimise, muinsuskaitse kui ka nende piirkondade tutvustamise seisukohast. Kõik me teame, et see nii ei ole. Oleme liiga pikka aega vaadanud oma linnakultuuri hälli läbi võõraste loodud kõverpeegli. Meenutagem, et veel kümmekond aastat tagasi kandis eeslinn radikaalsete linnaplaneerijate poolt käibele võetud kõdurajooni nime. Seejuures ei söandanud keegi neist tagajärjelt põhjuse suunas minna ja seostada tagajärgi, s.o. räämas ja lagunevaid linnaosi põhjusega, s.o. tolleaegsete võimude aetud hetkekasupoliitikaga.

Kellelegi ei ole saladus, et veel hiljaaegu seostati Tallinna ajalugu vaid vanalinnaga ning kõike, mis jäi sellest väljapoole, peeti laias laastus väärtusetuks. Vaid üksikud saarekesed nagu Kadrioru loss ja park pälvisid tunnustust. Kui see väide tõesti tõsi oleks, tuleks Tallinna pidada halvas mõttes unikaalseks kogu Euroopas. Mitte kusagil Euroopa kultuuriruumis pole teada suuri linnu, kus kultuuripärand oleks kontsentreerunud vähem kui ühele protsendile alale, mille ümber laiuks justkui ajaloota territoorium.

Erinevalt Põhjamaade traditsioonist on meil pahatihti välditud taustamõjude käsitlust. Selle õigustuseks on väidetud, et kultuuripärandi liiga otsekohene kaitsmine võib mõjutada negatiivselt ehitustegevuse hoogu, infrastruktuuri väljaehitamist ja kogu majanduse arengut. Aeg-ajalt on kuulda arvamust, et taustaolukorra põhjalikum käsitlemine viib laialivalgumise, olukorra teravnemiseni ja selle niigi väikese mänguruumi kadumiseni, mis on aateliste ametnike kasutada.

Häbeneda või lahendada

Kõiki neid kartusi ja kõhklusi üldistades võib öelda, et millegipärast lähtutakse ikka kellegi teise, mitte meie oma olukorra tõsidusest. Võimatu on mõista, kuidas teravate probleemide mahavaikimine võib aateliselt meelestatud isikute tegevust kergendada.

Tegelike motiivide selgitamiseks on kasulik tutvuda veidi laiema tasandiga. Korruptsiooni, uskumatut haldussuutmatust ning ulatuslikku vassimist tänapäeva Eestis ei eita keegi. See pole saladus ka meie läänenaabritele, sest kõikides postkommunistlikes riikides esinevad samad probleemid.

Nemad peavad meid hinnates oluliseks seda, kuidas ühiskond asub lahendama eelmisest perioodist pärit probleeme. Üks võimalus on ebameeldivaid nähtusi ja protsesse edasi varjata. Teine aga kõik ebameeldiv päevavalgele tuua ja luua selline keskkond, kus võimu kuritarvitamine ei jää märkamata ega hukka mõistmata. Vahevariante ei ole.

Tallinna eeslinna väärtuste kirjeldamisel on võimatu mööda minna tõsiasjast, et nõukogude ajal olid need alad koriluse alad ja praegu moodustavad stiihilise linnaehituse tallermaa. Sääraseid asju poleks juhtunud, kuid oleks puudunud mõjuvõimsate isikute huvitatus. Kui mingit huvitatust ilmneb, siis ikka varasema olukorra edasikestmiseks, mitte eeslinnade tegeliku väärtuse väljaselgitamiseks. Nii soovibki ühiskonna arengut suunavate ja määravate isikute ring eeslinnade kultuuripärandi uuringutest ainult mingit garneeringulaadset vormitäidet. Võib küll oletada ja karta, et hõredate, üldsõnaliste, põhjustest mööda vaatavate, hinnanguid vältivate ning praktikaga seostamata tööde nišš ei jää täitmata. Kõik vastupidine aga jääb, nagu nõukogude ajalgi, ainult üksikisikute erahuviks ja vaevarikkaks vastuvoolu ujumiseks.

Uurida ja veel kord uurida

Paikkondlike erinevuse uurimine eeldab väga mitmesuguste alade koostööd. Ühine eesmärk peab liitma koduloolaste, kultuuri- ja kunstiajaloolaste, muinsuskaitsjate, geograafide ja etnograafide, keskkonnapsühholoogide ja sotsioloogide, arhitektide ja omavalitsustegelaste jõupingutusi. Seda ühishuvi määratletakse tänapäeval mõistega “kultuurikeskkond”.

Hästi läbimõeldud uurimistööde metoodika abil on võimalik välja selgitada ja täpsustada isegi lähestikku asuvate, ühesuguse maastiku, elanike arvu, hoonestuse ja majandusega piirkondade eripära. Kehtib seaduspärasus, et mida rohkem üksikasju käsitleda, seda selgemalt joonistuvad välja eripärad.

Kultuurikeskkonna uurimine annab võimaluse selgitada välja iga piirkonna välised kultuurimõjutused. Seega pole uurimata jätmine karuteene ainult meile endile, vaid ka naabermaade kultuuridele, mille mõjusid meilt võiks leida.

Uurimisel on väärtus siis, kui selle tulemustest ka asumi elanikud teada saavad. Mitte selleks, et võimaldada väikestes ringides mingit boheemitsemist, vaid selleks, et inimeste huvi äratada ja praktilist tegevust võimendada. Kui on huvi, kasvab ka eneseväärikus, paikkondlik patriotism, algatusvõime.

Miks peaks tähelepanu keskendama just Tallinna põlistele eeslinnadele ja nende puitasumitele? Lihtsast äratundmisest, et neis on säilinud kõige rohkem traditsioone ja eripära. Nad on meile ajas lähedasemad kui vanalinn, kuid just neis on meie linnakultuuri, eestlaste linlaseks olemise häll. Sealt samm edasi aga meie omariikluse häll, kuigi seda tavatsetakse pigem ikka maale paigutada.

Tallinna Eeslinna Uurimisbüroo kultuuriloolise kartoteegi andmetel oli paljude linnaosade elanikel põnevaid ja tihedaid sidemeid üle maailma. Oleks mõistlik neid sidemeid kasutada ka Tallinna tutvustamisel. 2011. aasta kultuurisõnum Euroopa kultuuripealinnana on jõuline ainult tingimusel, et unikaalse vanalinna kõrval luuakse korrastatus ka seni õnnekombel terviklikuna säilinud puitasumitesse (vaevalt saavad olla paeluvad stiihilise ehitustegevusega kaootiliseks muudetud asumid) ning kultuuripealinna mõiste ka sisuliselt Tallinna eeslinnadele laieneb.

Robert Nerman, ajaloolane