Võimsaim sündmus

Gammapurse, mida nimetatakse ka gammasähvatuseks, on suurima energiaga kosmiline sündmus, mis siiani inimesel teada ja ära mõõdetud. Gammapurset võib võrrelda tuhandete päikeste miljardite aastakümnete jooksul kiiratud energiaga.

Ühe- või kahesekundiliste üürikeste hetkedega kiirgab mõni gammapurse sama palju energiat kui kogu ülejäänud universum kokku.

Kõik see on saadud teada üsna hiljuti. Gammapurse on gammakiirguse ehk siis väga lühilainelise elektromagnetilise kiirguse sähvatus, mis kestab sekundi murdosast mõnesaja sekundini.

Esmakordselt registreeris gammapurske 1967. aasta 2. juulil NASA satelliit Vela 4, mille salvestustes seda märgati küll alles kahe aasta pärast, 1969. aasta märtsis. Ning peeti alg-selt venelaste salarelvakatsetu-

seks.

Selgus aga, et tegu on veelgi salapärasema nähtusega. See purse ei vallandanud ainult kujuteldamatu energia universumis, vaid ka hulga kirge ja möllu, mis gammapursete uurimise ümber lahti läks. Seal olid oma ohvrid ja võitjad. USA ja Euroopa rivaliteet. Itaalia ja muu Euroopa rivaliteet. Üksteise järel nuuskimine ja abistamine ja jälle tülli kiskumine. Kõik ikka selle nimel, kes gammapurske ühe või teise uue omaduse esimesena ära mõõdab või välja rehkendab.

Algas meeleheitlik võistlus, et näha gammapursete järelhelendusi optilises, röntgen- ja raadiopiirkonnas. Tippastronoomia seadmed, millega universumist uut teavet saadakse, pole just liiga odavad. Gammapursete uurimiseks peab ehitama kas kogunisti uue tehiskaaslase või siis mõnel olemasoleval sobival tehiskaaslasel endale vaatlusaega saama. Sama lugu kehtib maapealsete teleskoopide puhul.

Tähtede plahvatused

Algul tuli lahendada põhiküsimused. Kus gammapursked toimuvad? Mis neid tekitab? Ja kui suur on nende vallandatud energia?

On ju selge, et kui gammapurske allikas kiirgab oma energia igas suunas ühtlaselt, näeme meie sellest tühist osa. Kui aga energia on suunatud näiteks kahte vastassuunas kulgevasse kimpu, näeme sellest heal juhul ühe võimsa kimbu osa. Enamik astronoome ongi seda meelt, et gammapursete kiirgus on suunatud.

Nüüdseks on selge, et gammapursete allikad ei asu meie galaktikas, vaid miljardite valgusaastate kaugusel. See tähendab, et gammapurse toob meile teateid väga noorest universumist.

Kõige kaugem gammapurse registreeriti tänavu 4. septembril ning see toimus meist 13 miljardi valgusaasta kaugusel. Tähendab, et see toimus siis, kui universum oli vaid 500 miljoni aasta vanune.

Kuigi võimsus on tohutu, pole gammapurset lihtne avastada, saati siis selle asukohta määrata – kuna see on meist nii kaugel ja nii lühiajaline. Sestap jahitakse gammapurske järelkajasid. Nüüdseks on teada ja ka nähtud, et pärast gammapurset saadetakse päevade ja nädalate kaupa välja võimsaid nähtava valguse, raadiolainete ja röntgenkiirguse välkeid. Gammapurske vaatlemise teeb üliraskeks seegi, et satelliidil või Maal oleva teleskoobi peab ülikiirelt suunama gammapurske allika suunas.

Pikema, paari kuni paarisaja sekundilise vältusega gammapursked on seotud noorte massiivsete tähtede kollapsiga ehk supernoovade plahvatustega.

Teist liiki gammapursked on lühikesed ja kestavad alla sekundi murdosa. Neis vabaneb ka tuhat korda vähem energiat. Äsja õnnestus NASA satelliitide Swift ja HETE poolt mõõdetud andmetest kindlaks määrata, et neid toimub ka meile palju lähemal kui pikema kestusega gammapursked. Ajakirjas Nature 6. oktoobril avaldatud artiklites tõestavad astronoomid, et selliste pursete põhjuseks on kahe väikese ülitiheda neutrontähe kokkupõrge või siis neutrontähe kokkupõrge musta auguga.

Ohustavad osoonikihti

Miks see kõik meile korda läheb? Aga seepärast, et kui Maale küllalt lähedal toimub võimas gammapurse, pühitakse maamunalt tõenäoliselt ka elu. Arvatakse koguni, et gammapursked on põhjustanud nii mõnegi salapärastel asjaoludel toimunud liikide massihävingu – nagu selle, mis leidis aset 450 miljoni aasta eest, kui hävis 60 protsenti loomaliike.

Meie Linnutees, Maast 3000 valgusaasta kaugusel toimuv gammapurse võrdub toimelt Maa kokkupõrkega kümnekilomeetrise läbimõõduga komeediga.

Võimas kümme sekundit kestev gammakiirgus võib hävitada poole Maad kaitsvast osoonikihist. Ning selle tagajärjel suurenev ultraviolettkiirgus minema pühkida suurema osa elavast. Osoonikihi taastumine võtaks aega aastaid.

Üht säherdust ülivõimsat purset märgati 27. augustil 1998. aastal. See ioniseeris oma gammakiirtega Maa atmosfääri, nõnda et tulemit registreerisid isegi Stanfordi ülikooli maapealsed mõõteriistad. Kuigi allikas asus Maast tervelt 12 miljardi valgusaasta kaugusel.

On isegi spekuleeritud, et gammapursete tõttu ei olegi me suutnud avastada universumist arenenud tsivilisatsioonide jälgi.

Nood pühib mõni järjekordne gammasähvatus enne kõrgarengule jõudmist minema. “Kuid ohud kosmosest ei ole hirmutavamad ega rõhuvamad kui ohud siin Maal,” lohutab meid Hollandi teaduskirjanik Govert Schilling.

Gammapursked eesti keeles

Govert Schilling

“Sähvatus! Universumi suurimate plahvatuste jahil”

Tõlkinud Eve-Reet Tammet

Varrak, 2005

“Sähvatus!” on selle poolest huvitav raamat, et püüab esitada loo, kuidas astronoomide teadmised gammapursetest üha täiustusid. Ei teagi eesti keeles teist sellist raamatut, mis tippteadlaste seltskonnas tegelikult toimuvat nõnda värvikalt kirjeldaks. See raamat pole lihtne. Aga ega tippteadus olegi lihtne. Ja sellise tasemega maailma populaarteaduslik kirjandus ongi. Sobib inimestele, kes tahavad nuusutada, kuidas käib selle tippteaduse tegemine, mis muudab meie igapäevaelu. Seda raamatut võib aga võtta ka kui gammasähvatusi tutvustavat põnevikku.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid