JAN KAUS: Kole Armin

Kirjanik Jan Kaus peab Armin Kõomäe novellikogu “Amatöör” üheks aasta põnevaimaks debüütteoseks.

##Koos ajakirja Värske Rõhk ilmumisega on ennustatud uue põlvkonna tulekut siinsesse kirjandusse. On isegi avaldatud arvamust, et nüüdne tulek on jõulisem ning sisukam kui eelmine, mis toimus 90-ndate teisel poolel. Kuid gruppidena – kas siis rühmitustena või almanahhide abil – kirjandusvälja värskendamisele on ikka ja jälle vaja n-ö üksiküritajate sekundeerimist. 90-ndate lõpu „plahvatus” ei sisaldanud mitte ainult rühmitusi, vaid eelkõige mitmeid silmapaistvaid autoreid, kes tegutsesid toona väljaspool kirjanduslikke gruppe (Kender, Hiram, fs). Seda enam on vaja, et pidevalt hüppaks kirjandusse ootamatuid uusi andeid – proosa vallas vormistas eelmisel aastal oma esimese hüppe näiteks Lauri Pilter.

Armin Kõomäe kirjanduslikus andes ei tasu kahelda, proosa vallas kujutab ta endast kindlasti käesoleva aasta üht huvitavamat debütanti. Tema sõna- ja teemakasutusest leiab debütandile üldsegi mitte tavapärast leidlikkust ja hoogsust. Higilõhna pole tunda. Novellistina („Amatöör“ sisaldab 27 lühijuttu ning ühe jutu juurde kuuluva raporti, luuletuse, koomiksi, retseptid ja ristsõna, millest ükski ei pärine novellide autori sulest) mõistab Kõomägi hästi puänti või vähemalt puändi mõtet.

„Amatöörist” teeb aga tajutavalt debüütraamatu kaks asja: oma isikliku käekirja küsimus ning hüplikkus.

Oma käekirja küsimus tähendab siin seda, et Kõomäe stiil liigub eri võtete vahel ega võta neist õieti ühtegi omaks. Selles mõttes hämmastav, et just stiilivõtete rohkus ning rahu(lolema)tu liikumine ühest võttest teise teevad „Amatöörist” peaaegu et mitte novelli-, vaid pigem katsetustekogu, kirjandusliku polügooni. Kuid mõnedki neist katsetustest on ometi ka väga hästi toimivad novellid.

Võiks ju lausa väita, et „Amatöör” on maneristlik, kuid ometi pole kindel, kui palju on Kõomägi saanud oma kaasaegsetelt otseseid mõjutusi. Arvata võib, et üks vahetum mõjutaja on Kaur Kender, kelle vormivõttestiku ning teemavaliku vahetus läheduses liigub Kõomägi mitmeski loos (näiteks „Prints”, „Duell” või „Hüpe”).

Kuid „Amatööris” saab tajuda teistegi Kõomäe kaasaegsete eesti prosaistide hingust – olgu selle hinguse ilmumine tahtlik või tahtmatu. Lugu „Kevin ja bidee” tuletab meelde heinsaarelikke ja vadilikke metamorfoose (muidugi ei muutuks Heinsaar kunagi kõomäelikult naturalistlikuks). Kuid naturalistlikkus toob aeg-ajalt meelde hoopis Sauteri – näiteks raamatu nimiloos, kus sauterliku meele-olu kõrvale kerkib omakorda teatud kenderlik teemavalik ning Kivirähkile lähedane huumor. Mõnes loos (näiteks „Võrk”) tajun paralleelsusi ka iseenda lühiproosaliste taotlustega. On kohti, kus loo jutustamise kõrval või vahel mängitakse loo jutustamise reeglitega – seegi on kaasaegses (eesti) proosas tajutav hoovus (alates Mikitast kuni „Jaak Ranna ja teiste juttudeni”). Loos „Rahu” on tunda Vanapa nukrust, kuigi jutu keskne sündmus ise sobiks ka näiteks mõnesse Vadi lendu. Mõnes mõttes võikski libiseda siltide kleepimise teele ą la „Kivirähk meets Heinsaar” (loos „Ingel”) või „Heinsaar meets Teder” (loos „Ema süda”).

Ettevaatust siltidega!

Kuid selline kleepimine oleks ainult osa – ning võib-olla just pisem osa – tegelikkusest. Kõigepealt pole kaugeltki kõik Kõomäe lood kaetavad maneristlikkuse sildiga. Seeläbi tekib raamatu lugemise käigus siiski teatud ettekujutus kõomäelikkusest, mis mõjutab ükskõik kui maneristlikuna mõjuvat novelli. Tegelikult näitab see, et väljenditesse nagu “kivirähklikkus” või “kõomäelikkus” peab suhtuma teatud ettevaatlikkusega.

Kuigi neil väljenditel on sisu, mida arvavad ära tundvat kõik, kes on vastavaid autoreid lugenud, pole väljendite objektiks olevad autorid siiski muutumatud – „Ivan Orava” Kivirähk erineb selgelt „Liblika” Kivirähkist. Mõlemad raamatud on äratuntavalt kivirähklikud, kuid siiski mingi tajutava eristusega. Räägin sellest seetõttu, et jutuks tuleb kõomäelikkus ja selle kaudu ka „Amatööri” hüplikkus.

Kivirähkliku tunnetusega huumor, mis käsitleb teemasid, mida Kivirähk eales ei käsitleks – selline oli mu isiklik esmamulje, kui sattusin Loomingust lugema Kõo-mäe novelli „Anonüümsed logistikud”, mis on ka „Amatööri” avalugu. Kuid samas on selles loos ka midagi autorile omast, autentset püüdlust, mis sobiks sisuks väljendile „kõomäelikkus”. Hüplikkus tähendabki siin asjaolu, mille kohaselt „kõomäeliku” kirjutuse püüded varieeruvad, pendeldavad mingites äärmustes – näiteks sobiks naturalistlikkus, mis aeg-ajalt muundub eesmärgiks omaette. Kirjanikutee alguses oleva kirjutaja tunnus: kirjutus ajab üle kallaste, ei püsi paigal, otsib sobivat sängi.

Krehvtine iroonia

„Amatöör” on kirev ja mitmekesine raamat, kus üle kallaste ajamine ei tähenda ainult negatiivset ilmingut. Äärmiselt tore on Kõomäe püüe laiendada ainevaldkonda ja seeläbi kirjeldada erinevate sotsiaalsete taustade ja huvidega karaktereid.

Samas ühendab paljusid „Amatööri” tegelaskujusid püha lihtsameelsus, lausa uskumatu elukaugus, teatud elamise amatöörlikkus, infantiilsus, mis kutsub esile kummastavaid või koomilisi olukordi – siin võib näha mõningaid paralleele Pilteri Lavraniga. Ka siin ei tööta kõomäelikkus ühtselt ega ühtlaselt. Aeg-ajalt nihkub esile põlglik, peaaegu sadistlikult hoolimatu suhtumine oma tegelastesse (näiteks loos „Ingel”, mille lõpp on samas heinsaarelikult unenäoline) ja teisalt muundub Kõomäele omane krehvtisus hambutuks rõvetsemiseks, mis ei mõju enam vahendina millegi muu ütlemiseks.

Tõstaksingi esile eelkõige kaht lugu, kus too kõomäelikkus mingil moel kristalliseerub, puhastub, selgineb, kaotab rabeduse; kus vähemalt allakirjutanu jaoks domineeris kirjaniku „oma hääl”. Need on „Eesti Nokia” ja „Bumerang” – tekstid, kus sisaldub mitte ainult paljudele Kõo-mäe lugudele omane huvitav ainevaldkond. Siin leiab autori terav sotsiaalne sisepilk ja samaaegselt ka kõrvalpilk tasakaalu iroonia ja empaatia vastandtõmbes. Seda pilku elustab kuiv-lopsakas huumor, tegelaste ümber justkui iseenesest avanevatel sündmustel on üldistuse haaret. Selline pisut unenäoline sotsiaalpsühholoogiline iroonia – iroonia vaoshoitum kui Kivirähkil, unenäolisus ajakohasem kui Heinsaarel – võiks olla Kõomäe üks võimalikest sängidest. Kuid hetkel viibib autor nii enda kirjutuse kui ka eesti kaas-aegse lühiproosa punktis, kust delta alles hargema hakkab.