Pankrannik võistleb maailmakuulsustega
Allapoole. See on pankrannik, mis suletud aegadelgi lubas näiteks Ontika kandis ikka pilgu laiale merele suunata. Pole siis ime, et Eesti tahaks, et meie Põhja-Eesti pankrannik kuuluks maailma kuulsate looduspaikade hulka. Sellist nimekirja peab UNESCO maailmapärandi nime all aastast 1978, mil sinna esimesena kanti Galįpagose saared. Nüüdseks on maailmapärandi nimekirjas 628 kultuurimälestist, 160 loodusmälestist ja veel 24 mälestist 137 maalt.
Ekspert kohtus tavainimestega
Nüüd kandideerib sinna Balti klindi nime all kaheksa looduskaitseala meie pankrannikult – alates Osmussaarest läänes kuni Udriani idas. Vaatamata sellele, et Eesti jäi mahuka taotluse esitamisega päev hiljaks, võeti meie pank siiski kaalumisele. Novembri teisel nädalal käis siin UNESCO ekspert Chris Wood, et oma silmaga veenduda mitte just Balti klindi olemasolus, mille ärastamist siiski ei kahtlustata, vaid selles, kuidas Eestis on oma loodusmälestisse suhtutud. Kuidas looduskaitse on korraldatud, kuidas paigad valitud. Geoloogiharidusega Wood tunnistas Eesti Päevalehele antud intervjuus, et muidugi huvitas teda Balti klint kui geoloogiline objekt. “Teadus on tähtis, kuid kultuuriassotsiatsioonid on samuti olulised. Kui tähtis on klint inimesele tänavalt – see mind huvitas. Ja tundus, et see on neile oluline. Omavalitsustel näiteks on käsil tähelepanuväärsed tööd. Kui Balti klint saab brändi nime juurde, annab see ka võimalusi lisaks.”
“Vaatamata oma suurele ulatusele on Balti klint üllatavalt hästi välja peetud, nii et Ölandi saarel nähtav klindiastangu läbilõige on üsna hästi äratuntav ka tuhande kilomeetri kaugusel Laadoga lähistel,” ütleb geoloog ja Balti klindi patrioot Kalle Suuroja. “Kuigi Balti klint on oma nime saanud Rootsimaalt, on selle kõige mitmekesisemad ja klassikalised näited ikkagi seotud Põhja-Eesti pankrannikuga.” See asjaolu on taotluse eduks oluline.
Chris Wood on olnud tegev umbes seitsme maailmapärandi paiga hindamisel – keskeltläbi üks aastas. Samuti on ta aidanud riikidel oma taotlusi vormistada. “Töötan näiteks Hispaania ametnikega, kes tahavad esitada üht vulkaanilist rahvusparki. Töötan ka Koreas, kus tahetakse esitada üks vulkaaniline saar. Nii et ühest küljest hindan, teisest küljest aitan esitlusi koostada,” täpsustab ta.
Kuid kas Balti klint on kultuur või loodus? “Esmane kriteerium on ikkagi loodusväärtus – praegu siis geoloogiline. Kuid ajalugu on muidugi ka sellega seotud,” ütleb Wood. Küsimusele, kas Eesti esitletud paigas oli ka midagi üllatavat, vastab Wood, et ta oli ju dokumentidega põhjalikult tutvunud. “Muljetavaldav oli Balti klindi pikkus. Ning fakt, et see märgib piiri Fennoskandia kilbi eelkambriumi kivimite vahel põhjas ja Euroopa lava vahel lõunas. Ja kivimid pole kurrutatud – seegi on üllatav.”
Wood arvab, et valitud kaheksa paika esindavad Balti klindi tõelist väärtust: “Need esindavad hästi klindi loodust ja olemust.”
Kas maailmapärandi nimekirja sattumist saab võrrelda Nobeli kirjanduspreemiatega, mille valikus leidub palju poliitikat? “Minu osa on vaid poliitikutele ettepanekuid teha,” ütleb Wood, “otsustuskomitee koosneb nende maade esindajatest, kes konventsiooni esialgselt allkirjastasid.”
Säilitada mitmekesisust
Suurbritannias, kus Wood Bornemouthis elab, on üsna palju maailmapärandi paiku. Islandil aga näiteks vaid üks. “Maades, kes konventsiooni varem allkirjastasid, on ka pikem traditsioon,” kommenteerib ta, “kuid otsustav komitee on sellest teadlik. Küllap hinnatakse seda üsna tõsiselt, et teil ei ole veel maailmapärandi looduspaika.” Tõsi see on, meil on kultuuripärandina Tallinna vanalinn ja jupike Struve geodeetilist kaart kahasse üheksa naabermaaga.
Kas UNESCO kilbi all oleks võimalik kaitsta paiku arengusurve eest? “Tundub, et legaalselt on teie klint hästi kaitstud,” arvab Wood. Kuid maailmapärandi komitee võib ka paiga nimekirjast välja arvata, kui selle väärtus kahaneb.
Suurbritannias teavad inimesed oma maailmapärandi-paikadest üsna palju. “Nad on nende üle uhked.” ütleb Wood. “Minu elukoha läheduses on võetud maailmapärandi nimistusse kivististerikas Dorseti ja Ida-Devoni rannik ja sinna on avatud isegi bussiliin.”
Eksperditööle lisaks huvitab Chris Woodi selline suhteliselt uus asi nagu geokaitse. “Tavaliselt rõhutatakse bioloogilist mitmekesisust, ent oluline on ka geoloogiline mitmekesisus, mida tuleb säilitada,” selgitab ta. “Sobilikum sõnaühend oleks looduse ajaloo säilitamine. Et geoloogia saaks edeneda, tuleb ka geoloogilisi paiku kaitsta.” Ka Balti klint on geoloogiline paik, mis säilitab meile 550 miljoni aasta jooksul toimunud kivimite ja elu arengu.
Balti klint pole surnud nähtus. See moodustub üha edasi. “Maapind kerkib järjest aeglasemalt ja seetõttu moodustub Balti klint ka üha aeglasemalt,” selgitab Suuroja. “Ja kohtades, kus üha taanduv meri ikka veel astangu jalamit noolima küünib, taandub astang tasapisi, aga vääramatult.” UNESCO nimekirja on sellistest paikadest pakutud Osmussaar ja Pakri poolsaar. Kuigi visuaalselt pole Balti klint muljetavaldav, sest ei asu ühesainsas paigas, elasid inimesed sellel juba tuhandeid aastaid tagasi. Ja seda mööda käis ka viikingite laevatee.
UNESCO otsus tehakse järgmise aasta suvel, arvatavasti juulis.
