Häbelik aednik John Fowles muutis brittide kirjandustavasid
John Fowles läks kirjanduslukku inglise klassikalise romaani teisendajana, kes seadis küsimärgi alla senised romaanikirjutamisreeglid ja glamuursete klaasitõstmiste asemel eelistas elada maal ning teha käsi mullaseks. Vähem teatakse tema vasakpoolsetest ja keskkonnahoidu toetavatest vaadetest. Eestlaste jaoks on Fowles ehk enam tuntud tänu tema romaani ainetel tehtud filmile “Prantsuse leitnandi tüdruk”, mida nõukogude aja lõpul kinodesse murdu vaatama joosti.
John Robert Fowles sündis 31. märtsil 1926 Londoni lähedases maakohas. Lapsepõlve kohta ütles ta kunagi, et see olevat olnud masendavalt turvaline. Ka oma perekonda nimetas ta igavalt tavaliseks, mis olevat temas tekitanud pidevat püüdu kuhugi eemale pääseda.
Asunud algselt õppima Edinburghi ülikooli, lahkus ta sealt õpinguid katkestades hoopis sõjaväkke. Ent Teine maailmasõda oli just lõppenud ning kuna sõjaväeteenistus ei paistnud pakkuvat midagi enamat peale lõputute treeningute, otsustas Fowles, et sõjavägi pole tema jaoks, ning asus Oxfordis prantsuse keelt ja kirjandust õppima. Oxfordis elades avastas ta enda jaoks prantsuse eksistentsialistid, imetledes eriti Albert Camus´d ja Jean-Paul Sartre´i. Ta lõpetas õpingud, kuid ei varjanud juba kellegi eest ka ambitsiooni kunagi kirjanikuna kätt proovida.
Kirjanik Fowles
Pärast ülikooli tegutses Fowles esialgu õppejõuna, andes loenguid Prantsusmaal ja Kreekas, kus kirjutas ka oma esimesed luuletused. Aastatel 1952–1960 kirjutas ta terve hulga novelle ja luuletusi, kuid ei pakkunud midagi kirjastajatele, pidades kõike avaldamiskõlbmatuks. 1960. aastal kirjutas Fowles nelja nädalaga valmis “Liblikapüüdja” ning viimistles seda siis veel kaks aastat. “Liblikapüüdja” müügi-edu võimaldas Fowlesil juba pidevalt kirjutamisele keskenduda.
1965 ilmus romaan “Maag”, mis on tema teostest siiani ilmselt enim tähelepanu äratanud. Ameerikas tõusis raamat kohe kultusstaatusesse ja püsib selles rollis siiani. Fowles ise on “Maagi” võrrelnud detektiivlooga, mis meelitab ja kiusab lugejat üha uute mõistatustega ning hoiab pidevalt enda kütkes, kuni saladus saab lahenduse.
Neli aastat hiljem ilmus Fowlesi müügitulemustelt edukaim romaan “Prantsuse leitnandi tüdruk”, osalt samanimelise filmi edu tõttu teatakse kirjanikku selle romaani järgi ka kõige paremini.
1970. aastatel tegeles Fowles mitme kirjandusliku projektiga, kirjutades arvukalt esseid loodusest ja avaldades luuletusi. Kirjutanud veel mõned raamatud, nende seas ka jutukogu “Eebenipuust torn”, tõmbus Fowles üha enam suurlinnadest kõrvale ning jäigi lõpuks elama väiksesse Lyme Regise sadamalinna, kus toimus ka romaani “Prantsuse leitnandi tüdruk” tegevus.
Mullu avaldati ka Fowlesi autobiograafia ning esimene osa tema päevikutest, mida ta pidas juba 1960. aastatest.
Vältides suurlinna elu, ei armastanud Fowles eriti suhelda ka oma lugejatega, kuid kui tema poole pöörduti kirjalikult, siis vastas ta samuti kirja teel.
Fowlesi-eelne inglise proosa oli üldjoontes üsna konservatiivne ja alalhoidlik. Levinuim oli suhtumine, et modernism ja eksperimenteerimine pole ikka õige inglise värk. Keskenduti peaasjalikult realismile, mille põhijooned kujunesid juba 19. sajandil, kuninganna Victoria ajal, seega algusest lõpu suunas arenevatele lugudele, mis kirjeldavad äratuntavalt inglise klassiühiskonda.
See oli traditsioon, millest lähtusid 1950. aastate inglise kirjanikud, kes leidsid, et James Joyce´i katsetused on veider kõrvalekalle. Seda enam, et tegemist oli üldsegi iirlasega, ning kahtlustavalt suhtuti ka ameeriklastesse, kelles nähti võõrapärase suhtumise sissetoojaid.
Sellisele pinnale astus Fowles, kes oli õppinud hoopis prantsuse keelt ja kirjandust, tunnistas ennast frankofiiliks ja austas prantsuse uue romaani eksperimentaalset stiili.
Erinevalt 1950. aastate uusrealistidest ei tarvitsenud Fowles sündmusi esitada sugugi toimumise järjekorras ja muutis nii oma tegelaste kui ka lugeja jaoks ebamääraseks piiri tegelikkuse ning väljamõeldise, reaalsuse ja konstrueerituse vahel.
Avasüli teda vastu igatahes ei võetud. Kuigi “Liblikapüüdjat” saatis müügiedu, oldi tema suhtes üldiselt jahedad ja ükskõiksed.
“Maag” oli juba teos, mis sai Ameerikas väga hea vastuvõtu. Üks võimalikke põhjusi oli ka selle sobimine sel hetkel Ameerikas möllava hipikultuuriga. Ameerika kaudu jõudis Fowlesi kuulsus ka Inglismaale, ning kui ilmus “Prantsuse leitnandi tüdruk”, siis äratas see ka Inglismaal tõsisemat huvi. Samas ei peetud seda siiski eriti märkimisväärseks sündmuseks, sest samal aastal asutatud Bookeri kirjandusauhinna kandidaatide sekka Fowles oma teosega ei kuulunud, kuigi hiljem on seda nimetatud 1960. aastate inglise kirjanduse olulisemaks üllitiseks.
“Maag” valmis Fowlesil tegelikult juba ülikoolis õppides, kuid ta otsustas seda kohe mitte avaldada. Kirjanik on ise nentinud, et “Maag” on ilmselt tõesti tema kõige populaarsem raamat, kuid kahjuks pole see talle olnud eriline kirjanduslik väljakutse.
Populaarsuse üks põhjusi on ilmselt asjaolu, et selle raamatu on kirjutanud noor inimene noortele inimestele ja seda ka võetakse niimoodi.
“Maag” on lugu, milles noorem mees kohtub vanema mehega ja too omakorda põhjustab tema kohtumise kahe naisega, kes esindavad väga vastandlikke poolusi. Vanema mehe juhitava eluteatri kaudu jõuab peategelane paremale äratundmisele oma valikutest ja vastutusest. Sama probleemistik, mis ilmselgelt peegeldab kirjaniku huvi eksistentsialismi vastu, kordus Fowlesil ka hiljem. Uurijad on isegi nentinud, et “Maag” ja “Eebenipuust torn” on struktuurilt selles osas täiesti sarnased. Sama teema on Fowlesi jaoks oluline ka “Prantsuse leitnandi tüdrukus”, kus ta esitab küsimuse: kas aktsepteerida sotsiaalseid rolle või leida vabadel eksistentsiaalsetel valikutel põhinev tee?
Fowles tundis suurt huvi ka psühhoanalüüsi, eriti Jungi teooriate vastu ning pidas kirjatöödes oluliseks just mehe naiseliku pooluse, anima avaldumist.
Ärritav Hemingway
Ehkki Ameerikas populaarsemgi kui Inglismaal, kuulutas Fowles, et ei kannata eriti angloameerika ülimehelikku mõttemaailma. Eriti ärritas teda Hemingway, kuid samas on ta pidanud kirjutamisel väga oluliseks sõnastuse täpsust ning ökonoomsust ja selles osas jaganud kiidusõnu Hemingwaylegi.
Fowlesi stiili iseloomustab tähelepanu, mida ta osutab üksikasjadele. Ta on oskuslik visualiseerija, kes paneb paika detailid ja värvivarjundid ning see avaldubki ehk kõige paremini selles, et tema loomingu ainetel on loodud hulk telesarju ning filme.
Kuigi teda on nimetatud inglise romaani muudatuste toojaks, ei saa siiski väita, nagu vilistanuks ta traditsioonidele. Fowles arvestab traditsioone, kuid kirjutab nende vastu. Õõnestades küll kehtestatud tavasid, ta sellest hoolimata arvestab neid, ja selles seisnebki tema eriline tugevus.
Enda loomingu kohta on Fowles öelnud napisõnaliselt: “Me elame Roland Barthesiga samal ajastul ja enam ei saa kirjutada nagu 19. sajandil.”
Kriitikud on selles lauses näinud ka mõningast edvistamist oma frankofiilse taustaga.
Ökomees Fowles
Loodusteemadesse suhtus Fowles alati tulihingeliselt. Ta armastas sageli rääkida inimeste tekitatud reostusest ning üritas organiseerida ka oma kodukoha ranniku kaitset. Kuni 1988. aastani oli Fowles oma kodulinna Lyme Regise muuseumi kuraator, kuid kui tema tervis pärast esimest rabandust halvenes, astus ametist kõrvale.
Lisaks naistele said Fowlesile suureks kireks keelemängud. Ta nimetas ülimaks rõõmuks võimalust öelda midagi täpselt ja tabavalt või leida lihtsalt sobivaid väljendeid.
Sobivate väljendite leidmisega polnud Fowles kitsi ka inimesi hurjutades. Vastupidiselt üldisele tagasihoidliku loomuga mehe mainele, on Fowlesi päevikutest tulnud päevavalgele üsna negatiivne suhtumine homoseksuaalidesse, juutidesse, muslimitesse, sageli ka teistesse kirjanikesse ja isegi oma naisesse.
1965. aastal kirjutas Fowles päevikusse oma naise kohta:
“Ta vihkab maaelu, ta vihkab seda maja, ta vihkab mind, ta vihkab minu elu kirjanikuna ja loomulikult vihkab ta iseennast kõige selle keskel. Ma tunnen ennast kui mägironija, kellele on laip kukile asetatud. Vahel on meil mõned õnnehetked, aga siis hakkab laip jälle virisema ja märatsema.”
Oma kirjastaja Tom Maschleri kohta on Fowles pärast “Prantsuse leitnandi tüdruku” käsikirja üleandmist kirjutanud:
“Kõikidest juutidest on tema kõige juudim. Ta on täiuslik näide kibestunud, üksi uitavast ja kõigi poolt eemaletõrjutud Iisraeli pojast.”
Kui Inglismaal puhkes kirjanik Salman Rushdiega seotud skandaal, siis kritiseeris Fowles üsna vihaselt muslimeid, kuid häid sõnu ei jätkunud tal ka Rushdiele:
“Ta tahab olla kiire taibuga, vaimukas ja andekas, kuid ei ole seda. Pigem on temas mingi salakaval edevus. Osa temast tunneb britte ja nende nõrkusi piisavalt hästi. Ta tunneb reklaamiagentuure ja kirjandusringkondi ning see teeb temast pigem Tom Maschleri sarnase juudi, kes tahab kogu aeg midagi saavutada, kuid jääbki sealjuures virisema, et teda ikka piisavalt ei tunnustata.”
Päevikus on ka märkmeid Fowlesi enda kohta: “Ma olen harjunud ennast pidama mentaalselt ja intellektuaalselt vigaseks ning saamatuks ega kujuta ette, miks peaks keegi üldse tahtma minu läheduses viibida.”
Fowles on kategooriliselt eitanud, et mõnes tema romaanis võiks olla autobiograafilisi sugemeid, kuigi paljud on pidanud just jutukogu “Eebenipuust torn” tema kõige isiklikumaks ja autobiograafilisemaks teoseks.
1970. aastate lõpul teatas Fowles, et on tüdinenud keerlemast pidevas bestsellerite müügirattas ega kavatse selles enam osaleda. See tähendas üha suuremat süvenemist Inglismaa lääneosa ajaloosse, aiandusse ja suuresti enda lõbuks kirjutamisse. Ta väitis:
“Olen järjest enam aru saanud, et suurimaks rõõmuks pole mitte kriitikute ülistavad hinnangud ja kõik sellega kaasnevad mugavused. Suurim rõõm on hoopis lihtsalt teksti loomine. Nii muutuvad karakterid ka minu enda jaoks palju tõelisemaks, kui keegi teine üldse ette suudaks kujutada, ja seda tunnet ei tahakski vahest jagada. Pärast “Prantsuse leitnandi tüdruku” ilmumist olin pool aastat sügavas depressioonis.”
Austajate mälestustesse jääb Fowles ilmselt suurt kasvu jässaka habemikuna, kel oli oma välimuse kohta üsna kummaliselt kõrge hääl. Ta oli vastuoluline isiksus, humanitaar ja intelligent, kes pidas end ateistiks, kuid süüdistas ometigi jumalat, kui tema esimene naine Elizabeth vähki suri.
Artikli kirjutamisel on kasutatud internetimaterjale ning tõlkija Jaak Rähesoo ja kirjandusteadlase Ene-Reet Sooviku kommentaare.
John Fowles
31. märts 1926 – 5. november 2005
Inglise kirjanik ja esseist.
Hariduselt prantsuse filoloog, töötanud õpetlasena Prantsusmaal ja Kreekas.
Tema raamatute põhjal on loodud ka hulk filme ja telelavastusi. Enamik neist on jäänud laiema avalikkuse tähelepanuta, kuid film “Prantsuse leitnandi tüdruk” Jeremy Ironsi ja Meryl Streepiga peaosas kandideeris Oscarile.
Fowlesi mitteilukirjandusest teatakse enam filosoofilist kogumikku “Aristos”.
Osa kriitikuid peab Fowlesi inglise postmodernismi esiisaks.
John Fowlesi raamatud eesti keeles
“Eebenipuust torn” 1981; 2002
“Daniel Martin” 2004
“Eliduc. Armetu Koko. Mõistatus” 1992
“Maag” 2003; 2005
“Prantsuse leitnandi tüdruk” 1988
“Liblikapüüdja” 1996
Tähtsamad teosed
“Liblikapüüdja” 1963
“Aristos” 1965
“Maag” 1966
“Prantsuse leitnandi tüdruk” 1969
“Eebenipuust torn” 1974
“Daniel Martin” 1977
“Puu” (“The Tree”) 1979
“Mantissa” 1982
