Olümpiaradadel särab päike
“Kuigi õhk väljas võib päeval siin olla pluss viis kuni kaheksa, ei hakka suusarada sulama ja püsib korralikult miinus kümne peal,” rääkis viis päeva olümpiaradadel Kristina ·miguni tulevasi võistlussuuski testinud hooldepealik Oleg Ragilo.
Kaks aastat tagasi lubati hooldemeestele, et Torino murdmaasõidud peetakse pärastlõunal. Tegelikult võisteldakse hommikul. “See tähendab, et päike ei jõua mäe lõunaküljel asuvat rada oluliselt kahjustada,” rääkis Ragilo.
“Päike hakkab end hommikul vaikselt rajale peale keerama ja alles kella kolmveerand üheks on 85 protsenti rajast päikese all.”
Rada on auklik
Kuigi esimestel päevadel tundus määrdemeestele, et itaallased on sedakorda sõitnud sisse korraliku, raudteed meenutava klassikaraja, on seegi mulje vaikselt kadumas. “Algus oli super, kuid nüüd hakkab mõnes kohas rada auku minema. Võimalik, et nad sõitsid raja kiiruga sisse,” pakkus Ragilo.
Raja raskusastmelt jääb Pragelato alla Salt Lake City üliraskele rajale, kuid edestab selgelt Oberstorfi MM-i kerget rada. “Naiste 10 km klassikas on näiteks üks ring ja sellest esimesed 6,25 kilomeetrit suht kerge ja palju paaristõuget vajav rada, kuid viimased 3,75 km on see-eest väga rasked,” rääkis Ragilo. “Tagaajamise 2,5-kilomeetrine ring tundub alguses kerge, kuid kui võistleja seda kolmandat korda läbib, on see juba hoopis teine teema. Uisuring on muidugi väga raske.”
Olümpiaeluga kohanevaid eestlasi häirib itaallaste ülipüüdlik turvakontroll. “Teisipäeval seisime 40 minutit, enne kui määrdealasse sisse pääsesime,” rääkis Ragilo. “Olümpiakülas võidakse vabalt sinu juurde astuda ja akrediteerimiskaarti kontrollida. Ei kujuta ette, kuidas ma siis külasse sisse saama pidin. Langevarjuga või?”
