Algus oli, nagu ta oli – marssivad Itaalia sõdurid võtsid muigama, kui arvestada, et eelmise aastasaja sõdades polnud neist kunagi vaenlastele tõsist vastast. Kuid kui marsiviisi lõppedes hakkas kümmekonna-aastane tütarlaps Eleonora Benetti hardas vaikuses üksi hiiglaslikul laval laulma “saapamaa” hümni, võttis silma märjaks küll. Ning seejärel delegatsioonide sissemarss, kohustuslik ning üldjoontes igav. Pealegi sai Eesti valdavalt spordiametnikest koosnev delegatsioon märksa jahedama aplausi osaliseks kui näiteks üksinda Kenyat esindav suusataja.

Kõige kroon oli muidugi korraldajamaa Itaalia staadionile sisenemine. See, kuidas nende president hoogsalt loožis muusika taktis kodumaa lippu lehvitas, tegi südame soojaks.

Seejärel laul sellest, et hetkel asubki maailma keskpunkt siin.

Selleks hetkeks haaras kogu staadion neile varem kätte jagatud punast värvi taskulambid, millega hoogsalt rütmis viibati. Vaat siis tekkis tunne, et tegelikult võivad need itaallased olla üks paganama vahva rahvas. Ülejäänu enam ei lugenud.