Delegatsioonijuht Martti Raju ronib öösel üle aia olümpiakülla
See on mägedes asuvate olümpiapaikade keskus koos olümpiaküla ja mäesuusaradadega.
Kui kuulsast mäesuusakesusest Sestrierest kaheksa kilomeetri kaugusel ja 500 meetrit allapoole jäävas Pragelatos on kõik üpris rahulik, siis Sestrieres käib tõeline olümpiamelu. Kohvikud on rahvast täis ja kaubatänavail sagivad olümpiaturistid. Silmapaistvamad neist on ameeriklased, kes kõnnivad tänavatel ringi, triibulised tähelipud seljale kinnitatud.
Sestriere on pilgeni täis eri rahvusi. Selle tõestuseks on kas või kohaliku ajalehekioski müügilett. Seal müüdavad ajalehed annavad hea pildi siinsete suusaturistide geograafiast – venelaste Izvestija ja Vesti, rootslaste Expressen ja Dagens Nyheter, inglaste Independent, Daily Mail ja Daily Express, ameeriklaste USA Today, International Herald Tribune, hispaanlaste El Pais, sakslaste Bild, prantslaste Le Monde, France Soir, Jaapani ajalehed jne.
Sestrieres asub mägedepiirkonna suurim olümpiaküla. Kokku on neid Torino mängudel kolm – Torinos, Bardonecchias ja Sestrieres. Sestriere tornmajja ja selle ümbruses olevatesse apartmenditüüpi korrusmajadesse mahutab end üle 1500 olümpialase. Eestil on külas 22 kohta.
Ajakirjanikule on olümpiakülla pääsemine omaette protseduur. Päev enne külastust peab Eesti delegatsiooni juhile Martti Rajule edastama oma isikukoodi ja ID-kaardi numbri. Külasse pääsemiseks peab ajakirjanikel olema kaasas küllakutsujast saatja.
Telerirent 8000 krooni kuus
Olümpiaküla ei paku vaba aja sisustamiseks just palju tegevust. Meie külastuse ajal vaatab paar sportlast parajasti telekatoas Russel Crowe üht viimast kassahitti Master and commander.
Telerivaatamiseks olümpiakülas suurt võimalust pole. Kui tahad enda numbrituppa telerit, pead maksma korraldajatele 30 päeva eest 500 eurot ehk ligi 8000 krooni renti. “Oma telekat pole mõtet siia kaasa tuua, sest sellega ei näe siin midagi,” ütleb olümpiadelegatsiooni juht Raju.
Alternatiiv on sportlastel end lõbustada mänguaparaatidel või siis lihtsalt numbritoas kaarte ja täringuid mängida. Olümpiaküla keskel kõrguv suur tornelamu mahutab enamiku küla elanikke. Paraku on selles vaid kaks lifti. Neist üks keeldus eile töötamast. “Et lift on pidevalt rahvast täis, siis vähemalt mina kõnnin siin jala,” räägib Raju.
Olümpiakülla sisse ja sellest välja pääseb ööpäevaringselt. Kuid öösel töötab vaid üks värav. Et Raju tööauto asub küla teises otsas, ronib ta kilomeetrist ringi vältides öösiti lihtsalt üle aia.
Olümpiaküla maitsetu toit
Sportlasi ja nende abilisi toitlustatatakse suures sööklas, kus piiramatus koguses pakutav toit on üsna ühekülgne – maitsetu pasta ja sageli ärakõrbenud kartulid. “Soola ja pipart peab üsna palju lisama,” muigab Raju. Itaalia kohta on see tavapäratu.
Raju peab tornhoone keldrikorrusel Eesti staapi, mille kümmekonnale ruutmeetrile mahuvad arvuti, faks,paar lauda ja toolid. Rohkemat polegi tarvis, sest vajadus enamaks puudub.
Talimängude võistluspaigad on reeglina rohkem laialipaisatud kui suvemängudel. Enamikul Eesti olümpiadelegatsioonist on 80 kilomeetri ja mitme sõidutunni kaugusele jäävasse Torinosse harva asja.
Raju numbrituba on otsekui laohoone. Kitsa ühekohalise voodi kõrval on plokkide viisi Kalevi šokolaadi, EOK sümboolikaga kingitusi ja kõike muud, mida võib vaja minna.
