Nimelt võitis ta 1968 Mexicos N Liidu naiskonna koosseisus kuldmedali, 1972 Münchenis teenis aga ainult esikohadiplomi. Kullad riputati finaalis rajal käinute kaela. Varasemates matšides osalenud Tširkova jäeti siis aga varuvõistleja rolli.

“Tegime kolm aastat tagasi Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele järelepärimise ning saime kinnituse, et Tširkova on ka 1972. aasta olümpiavõitja,” rõhutas Eesti Olümpiakomitee peasekretär Toomas Tõnise.

Tunnustus riigi poolt

Omapärase seigana võib olümpiakomitee kodulehekülge kaheti mõista. Kuldmedali võitnud Eesti sportlaste nimekirjas Tširkova leidub (ehkki õigem termin oleks “olümpiavõitjad”), 1972. aasta mängude ülevaates pole lõigu “Eestlased olümpiamedalil” all temast aga poolt sõnagi.

“Olen alati teadnud, et olen kahekordne olümpiavõitja. Mina pole kuldmedali puudumisest endale probleemi teinud, sest aeg lihtsalt oli niisugune. Olümpiaajaloos leidub palju näiteid, kus kõigile võistkonna liikmetele medaleid ei jagata,” ütles Lozovaja.

Vehkleja meenutas aastat 1990, kui Moskvat väisas ROK-i toonane president Juan Antonio Samaranch. “Kohtumisele olid kutsutud kõik N Liidu olümpiavõitjad. Iga olümpiavõidu eest anti Kuldtähe medal. Mina sain neid kaks tükki, seegi oli märk kahekordseks võitjaks tunnistamisest.”

Kust on Eestis tekkinud lahkarvamused? “Eks vastus ole lihtne. Kui on medal – on ka võitja, ei ole medalit – ei ole võitjat,” arvas Lozovaja. Tema 38 aastat tagasi võidetud olümpiakuld asub Tartus, Eesti spordimuuseumis.

Lozovaja-Tširkova pälvib neil päevil suurt tunnustust Eesti riigi poolt. Eelmisel nädalal otsustas valitsus anda talle 300 000 krooni suuruse elutööpreemia. Ülehomme saab ta aga president Arnold Rüütlilt Valgetähe III klassi ordeni.