“Ma pole supermees,” ütles Jackson. “Jälgin, mida kaaslased platsil teevad, ja olen püüdnud näidata, mida ise suudan. Tahan anda oma osa ühise edu heaks.”

Jackson teenis 1000 dollarit kuus, mille tasus Eestis äri teinud ehitusfirma PLK Group. MänedĻer Riho Sooniku sõnul sai meeskond võõrmängija kümme korda odavamalt kui Lääne-Euroopa klubid.

Juba esimeses võidumängus Nikolajevis hankis ühendriiklane 14 lauapalli. Eestlased suhtusid külalispallurisse soojalt, Spordileht avaldas ühe vana spordimehe pöördumise: “Meil on heitlik ilmastik, hoia ennast, väldi külmetumist. Karasta end! Suusatada oskad? Tule Haanjasse! Meil on puhas õhk ja mäed.”

Ent Kuibõ‰evi publik suhtus ameeriklasse vaenulikult, Alma-Ata armeeklubi mängija Oleg Mele‰t‰enko sõimas teda “niigrouks” ja jooksis talle otsa. Jackson vigastas kukkudes rannet – lodiluu mõra sundis teda pidama mõnenädalase mängupausi.

Jäine mees. Jackson tunnistas toonasele Spordilehele, et alguses ei meeldinud talle Eestis üldse. Kui meeskond naasis esimeselt välisturneelt Nikolajevist ja Kiievist, hakkas talle Tallinnas mõni asi meeldima. “Tulime tagasi Kuibõ‰evist – ja Tallinnas meeldis juba rohkem,” lausus ameeriklane, kes sai hüüdnime Ice.

Mis aitab saada lahti halbadest mõtetest? “Tüdrukud!” vastas Jackson. “Kui on halb tuju, tuleb kutsuda tüdrukud. Ameerikas ei ole tüdrukute kutsumisega probleeme. Valid kettal numbri, kutsud, oodatu tuleb ja kõik saab OK. Siin on väikseid probleeme.”

Salumetsa juhendatud meeskonnas valitses kõva töömoraal. Vaeses peres üles kasvanud Jackson oli harjunud raske eluga.

Ent ameeriklane tõi kaasa ka oskuse mängu nautida, mida ta õpetas ka oma parimale kaaslasele, Tallinna pedagoogilises instituudis inglise filoloogiat õppinud Pehkale.

Pehka ise võitles endale Kalevis suuremat mänguõigust. Tiit Sokk ja Aivar Kuusmaa moodustasid kõva tandemi, Rauno suutis muuta rünnakuid veelgi kiiremaks.

Kui vastased Soku ära surusid või peatasid Kuusmaa viskehoo, nõelas läbimurdega või sopsas kaugviskega Pehka. Finaalseerias Leningradi Spartakiga tegi ta hea partii.

“Meeskonnas valitses hea keemia,” ütleb Pehka. “Koosseis oli ühtlane, tekkis positiivne aura. Motivatsioon ja tahtmine iseloomustasid ka treeninguid. Sa läksid hasarti, tahtsid ka treeningul olla parim.”

Erinevalt Sokust ja Kuusmaast ei õnnestunud Pehkal 1990. aastate alguses pääseda tugevasse välisklubisse. Ta mängis hooaja Iisraeli B-liigas ja tuli Broceniga Läti meistriks. 1996. aasta Haarlemi turniiril, mille Kalev võitis, valiti Pehka turniiri kõige kasulikumaks mängijaks.

Ta käis end tutvustamas Iisraeli kõrgliigaklubidele, kuid jalgpallur Bosmani reegel, mis andis õiguse piiranguta klubi vahetada, korvpalluritele veel ei kehtinud. 1998/1999 mängis Pehka Iisraeli kõrgliigas Ramat Gani Maccabis ja 2001. aastal tuli Oostende Telindusega Belgias nii meistriks kui ka karikavõitjaks.

Treener Üllar Kerde, kelle juhendatud Eesti koondises täitis Pehka 2001. aasta EM-i finaalturniiril võtmerolli, hindab endises hoolealuses mängulugemise oskust ja tugevat töötahet.

“Oma sportlikku lage Rauno ei saavutanud,” leidis Kerde. “Minu meelest oleks ta võinud välisklubides rohkem mängida. Võib-olla hiljem killustas ta end spordi ja muude huvide vahel. Kuid treenida oli teda hea – ta on kohusetundlik.”

Veel jaanuaris lootis Pehka mängida nii kaua, kuni nooremad ta kõrvale trügivad, kuid saatus tahtis teisiti – puusavigastuse süül jätab ta kevadel tippkorvpalliga hüvasti.