Rootsist väljasaatmine tõi kaasa orjuse tööpataljonides
1946. aasta jaanuaris andis Rootsi valitsus Nõukogude Liidule välja 129 baltlast, kellest seitse olid Eestist pärit noored mehed. Neist kuut ühendas sünniaasta 1927. Nad olid 1944. aasta augustis 16–17-aastaste noorukitena mobiliseeritud Saksa armee lennuväe abiteenistusse.
Ülekuulamistel pärast Rootsist väljaandmist väitsid nad, et sakslaste kapitulatsioonipäeval, 8. mail 1945. aastal asus nende väeosa laevadel teele Saksamaale, kuid tuul kandnud neid Gotlandile.
Gotlandil pandi nad kõigepealt interneeritute laagrisse, seejärel viidi nad Mandri-Rootsi kuni nad Rinkaby laagrist anti üle NSV Liidule. Edasi kulges teekond aurikuga Beloostrov Lätti Liepajasse ja sealt Riiga kontroll-filterlaagrisse.
Mõne aja pärast saadeti noormehed Eestisse, kuid mitte koju, nagu võiks ekslikult arvata, vaid tööpataljoni. Sõjavangidest komplekteeritud tööpataljonid kuulusid alguses NKVD alluvusse ja olid omamoodi kinnipidamiskohad.
Üks väljaantutest Hans Lindemann meenutab: “Tööpataljoni pandi meid 1946. aasta septembris. Aasta otsa rügasime Eestimaa metsades ilma palgata tööd teha. Sooja toitu anti üks kord päevas, lisaks pool pätsi leiba. Olime mõnes mõttes lind-priid, isikut tõendavaid dokumente ei antud. Vabanesin tööpataljonist 1947. aasta lõpul.”
Vabanemine ei tähendanud riikliku julgeoleku vaateväljast pääsemist.
Hillar Koiksoni filterlaagri toimiku varal on võimalik jälgida, kui pikaks ajaks tuli jääda KGB-s operatiivarvele. Viimane märge Koiksoni toimikus pärineb 8. juulist 1960. Selle järgi pidi Koikson jääma operatiiv-teatmearvestusse ja tema toimik Eesti NSV KGB arvestusarhiivi jaoskonda kuni 1997. aastani ehk siis tema 70. eluaastani. NSV Liidu kokkuvarisemise järel 1991. aastal operatiiv-järelevalve Koiksoni suhtes mõistagi lõppes.
Elusolevatele välja antud baltlastele korraldas Rootsi riik 1990-ndate algul kõrgetasemelise vastuvõtu ning on nende ees vabandanud.
Johannes Indrese saatus
Seitsmest mehest kõige värvikama saatusega oli teistest vanem Johannes Indres. 1908. aastal Läänemaal Martna vallas sündinud Indres abiellus 1938. aastal Annemarie Akkeliga, kes oli päritolult baltisakslane. Naise vanemad sõitsid 1939. aastal Eestist ära kui ümberasujad sakslased.
Abikaasa üritas vanematele järele sõita, kuid tulutult. Annemarie ja Johannes Indres said märtsis 1941. aastal loa sõita viimase ümberasujate laevaga Saksamaale. Seal paigutati nad Baierisse Schweinfurti linna. Aasta hiljem võttis Johannes Indres Saksa kodakondsuse.
NKVD-le põhjendas ta oma sammu järgmiselt: ta oli saanud teada, et Saksa kodakondsuseta isikud saadetakse teenistusse sinna, kust nad olid tulnud. Soovimata Eestisse tagasi sattuda, võttis ta Saksa kodakondsuse. Ühtaegu võimaldas see teenistust Saksa mereväes.
Detsembris 1942 kutsuti ta teenistusse Saksa armee sõjalaevastikku ja saadeti Hamburgi merekooli. Õpingud merekoolis kestsid 1943. aasta maini. Järgnes teenistus piirivalvekaatril Eesti rannavetes.
Endiselt Schweinfurtis elanud abikaasaga õnnestus Johannes Indresel viimati kohtuda puhkuse ajal 1944. aasta kevadel.
Kaatriga Gotlandile
Punaarmee hoogsa pealetungi tõttu viidi patrullteenistus, kus Indres teenis, Tallinnast Liepaja alla, kuhu nad jõudsid 1944. aasta mai lõpus. Mais 1945 oli ka Kuramaa kotti jäänutele selge, et sõja lõpp on lähedal. Soovimata end Nõukogude armee üksustele vangi anda, sõitis Indres kaatriga koos ühe Saksa ohvitseri ja kolme Saksa sõduriga Rootsi Gotlandi saarele.
Gotlandile jõudis ta 4. mail, veel enne kapitulatsiooni. Edasine käekäik oli lennuväe abiteenistuse poistega juba sarnane. Riias läksid siiski nende teed lahku. Noormeeste Eestisse saatmise järel tuli Indresel jääda edasi Läti filterlaagrisse.
1946. aasta oktoobris otsustas Indres laagrist põgeneda. Põgenemise kohta hiljem seletusi andes vastas ta, et põgenes, kuna avanes soodus võimalus. Kuna ta kartis rongiga Eestisse sõita, läbis ta Riia-Tallinna vahemaa jalgsi 10–12 päevaga.
Tallinnas leidis ta inimesi, kes aitasid teda pärast põgenemist varjata. Ühel tuttavate sünni-päevapeol õnnestus tal vestelda miilitsa nooremleitnandi Aleksandriga, kes oli valmis tasu eest vormistama passi. Hiljem selgus, et tasu oli kaks pudelit viina.
Pass õnnestus saada 1947. aasta veebruari lõpul. Seejärel vormistas Johannes Indres end tööle psühhiaatriahaigla kütjaks. Samas töötas kütjana ka tema varjaja. Miilitsamees üritas hiljem Indreselt veel passi eest lisaraha saada, kuid too lihtsalt kordas järjekindlalt, et tal vastavat summat pole.
Indresel oli tõsine kavatsus põgeneda Rootsi või siis oma naise Annemarie juurde Saksamaale. Viimased andmed naisest pärinesid tal Rootsist augustis 1945. Ühe Rootsi ohvitseri käest kuulis Indres, et tema naine on Saksamaal USA okupatsioonitsoonis ning otsib teda. Need olid viimased andmed Annemariest.
Lõks sulgub
Oma põgenemisplaanidesse pü-hendas Indres ka tuttavad. Ent Indrese ümber oli juba koondunud salajane agentuurivõrk. 7. juunil võtsid Julgeoleku kaastöötajad Indrese kinni.
Erinõupidamise otsusega määrati talle karistuseks viis aastat vabaduskaotust. Vangis istus Indres Siberis Petora raudtee ääres paiknevas Abezis. Sealt vabanes ta töötundide arvel 1951. aasta kevadel. Vabanemise järel asus Johannes Indres elama algul Väike-Maarjasse ja hiljem Kiviõli linna.
Kiviõli elanikud, kel oli Indresega kokkupuuteid, on meenutanud, et ta ei rääkinud oma ekslemistest Saksamaal, Rootsis, Lätis ja lõpuks Tallinnas. Samuti tulututest püüdlustest pääseda vabasse maailma, abikaasa juurde. Korduvalt meenutas ta aga katsumusi Kaug-Põhjas. Seal olnud nii karmid kliimatingimused, et temal, kes ta töötas veduril, tuli korduvalt lumetuisus ja käredas pakases veduri ees sammudes osutada vedurijuhile teed.
Indrese edasine elu möödus tavalise töömehena kuni pensionini Kiviõlis. Eesti NSV KGB andmeil kanti Johannes Indrese daktüloskoopiline (sõrmejälgede) kaart operatiiv-teatmekartoteegist maha 1980. aastal vanuse tõttu. Indres oli siis 72-aastane.
1988. aasta algul paigutati Johannes Indres üksiku inimesena Aa vanadekodusse, kus ta suri sama aasta 31. juulil.
