MART JESSE: Miks parasiit ei sünnita?
Eesti rahva peatne väljasuremine ja ettepanekud selle peatamiseks kulutavad ajakirjanduses taas üsna palju leheruumi. Lahenduste spekter on üsna lai ning ulatub alates lastetusmaksust kuni traditsioonilise jutuni emarolli väärtustamisest ühiskonnas. Muidugi ei väsi ka valitsus rõhutamast vanemahüvitise rolli sündivuse suurenemisel. Kuna peaminister on lubanud tõsta iibeküsimuse esile ka tulevaste valimiste eel, kasvab ettepanekute hulk lähitulevikus ilmselt veelgi. Kuid seda, mis meetmed toimivad ja millised mitte, saab vaadata ka teiste riikide kogemusest.
Vanemahüvitise juurutamist esitletakse tihti kui mõjurit, mille tulemusel sündivus on suurenenud ning suureneb edaspidigi. Alahindamata hüvitise tähtsust noortele peredele, peab aga tõdema, et eri riikide kogemusele tuginedes ei avalda rahaliste toetuste suurendamine iibe tõusule positiivset mõju või on see statistiliselt tähtsusetu.
Ka poliitikauuringute keskuse Praxis poolt hiljuti vanemapalga mõjude kohta Eestis tehtud uuring osutas, et mõju sisuliselt puudub. Ei ole aga põhjust uskuda, et hüvitis praegusel või ka suurendatud kujul hakkaks laste arvule Eestis kuigi suurt positiivset mõju avaldama. Iibe suurenemise asemel mõjutavad rahalised toetused pigem lastesaamise ajastamist ning positiivse kaasnähuna tuuakse kirjanduses esile ennekõike vanemate majanduslikust kindlustatusest tulenevad lapse paremad arenguvõimalused. Kindlasti on ka vaesusriski vähendamine väärtus omaette, kuid selline mõju Eestis on ilmselt piiratud, kuivõrd suur osa lastega peredele eraldatud vahendeid kulutatakse vanematele, kelle vaesusrisk on väike. Vanemahüvitise kõrval on aga muud peretoetused üldjuhul niivõrd naeruväärsed (nt üksikvanema toetus 300 kr kuus), et mingit rolli nad vaesuse vähendamisel ei mängi. Vanemahüvitise vähendamine või ulatuslik ümberkujundamine ei ole aga õiguskindluse põhimõttest tulenevalt lähiajal võimalik ja tooks endaga kaasa hoopis negatiivsed tagajärjed.
Sageli aetakse madalat iivet noorte ja ennekõike naiste kaela, kes on lastesaamise asemel esikohale tõstnud eneseteostuse ning karjääritegemise. Üleskutseid mehed lastetusmaksuga korrale kutsuda või naised “õigete pereväärtuste” juurde tagasi juhatada tehakse ka väljaspool Eestit. Noorte süüdistamine sotsiaalses parasiitluses või katsed panna naised sünnitama, reklaamides emaduse ühiskondlikult väärtuslikku rolli, on aga juba ette ebaõnnestumisele määratud ning toovad endaga kaasa pigem olukorra halvenemise.
Väheses laste hulgas ei ole tänapäeval süüdi mitte individualistlikud väärtused, vaid riigi suutmatuses perepoliitikat nendele vastavalt kujundada. Nii leiamegi OECD riikide seas kõrgeimad iibemäärad just seal, kus riiklik perepoliitika ei lähtu mitte traditsioonilisest peremudelist, vaid soolisest võrdõiguslikkusest ning tagab ennekõike naistele võimaluse karjääri ja pereelu ühitada. Madalaim iive on aga riikides, mille seadustik ja ka kultuur soosib endiselt traditsioonilist lähenemist (mees – palgatooja, naine – kodukana), kuid ka kõrge noorte tööpuudusega riikides.
Sõimed ja lasteaiad
Iibe tõstmiseks ei ole palju mõjusaid vahendeid, kuid arenenud riikide kogemusele tuginedes mõjub hästi ennekõike töö ja pereelu ühitamise soodustamine ning seda peamiselt tuttavate vahendite – sõimede ja lasteaeade abil. Konservatiivide kurvastuseks peab tõdema, et kõige positiivsemalt mõjutab iivet ennekõike ligipääs sõimekohtadele, mis osutab paljude emade soovile pärast lapsesaamist kiiresti tööle tagasi pöörduda. Just samal põhjusel mõjutavad rahalised toetused ennekõike lastesaamise ajastamist, mitte sündivust üldiselt. Kahjuks on aga riik jätnud eelkooliasutuste valdkonna vaeslapse ossa ning ülipikad järjekorrad on üldteada. Soovides iivet positiivselt mõjutada, peaks riik investeerima ennekõike eelkooliasutustesse või siis tagama näites Soome eeskujul koduse hoidja kulude katmise. Kasusaajateks ei oleks seejuures mitte ainult töötavad, vaid ka näiteks veel õppivad või tööd otsivad lapsevanemad. Teiste riikide kogemus näitab üsna üheselt, et pere- ja tööelu ühitamise võimaluste puudumisel eelistatakse tänapäeval loobuda mitte töötamisest, vaid lapsesaamisest.
Optimistina ei sooviks ma esialgu jagada meeleheidet eestlaste väljasuremise kohta. Paljud riigid on demograafilise madalseisu edukalt ületanud ja sündivuse taseme uuesti rahuldavale tasemele tõstnud. Seda ei ole tehtud mitte üldrahvaliku halamise ja lastetute perede tänitamise kaudu, vaid luues võimalusi nendele, kes soovivad lapsi saada.
Parim vahend on perepoliitika kujundamine noorte perede tegelike vajaduste ja väärtushinnagute järgi, mitte katsed ajaratast tagasi pöörata. Kogemusi, kuidas seda teha, maailmas on. Lapsevanemana loodaks väga, et seda võetakse arvesse ka valimisloosungeid ette valmistades.
