See raamat on käkk!

Kurt Vonneguti “Hookuspookus“ on kindel kraam tuntud headuses. Eestikeelne väljaanne pole seda mitte.

Kurt Vonnegut juuniori “Hookuspookus“ on kolmeteistkümnes, seni eelviimane romaan, ja kaheksas, mis on eesti keelde tõlgitud, nii et maailma alustalasid raputavat üllatust selle sisu eestikeelsele lugejale ilmselt ei paku. Öelda miljonite lemmiku Vonneguti kohta, et ta esineb tuntud headuses, on aga pigem kiitus kui kriitika. Vonnegut kuulub küll nende paljude kirjanike hulka, kes kirjutavad eluaeg ühte ja sama raamatut, kuid ka nende väheste hulka, kel see järjest meisterlikumalt õnnestub.

Sisult on see raamat jutustus elatud elust. Nagu Vonnegutil ikka, pole minajutustaja autor ise, vaid tema alter ego, kes esineb erinevates raamatutes erinevate nimede all, kuid jääb elukäigult ja vaadetelt põhiliselt ikka samaks. Nii et vanameister kirjutab taas kord iseendast. Ja teose õnnestumisele aitab ikka kaasa, kui kirjanik tunneb oma teemat.

Võrreldes Vonneguti varasemate romaanidega nagu „Titaani sireenid“ (1959, eesti keeles 2000), „Kassikangas“ (1963, e.k 2001) või „T‰empionide eine“ (1973, e.k 1978), on „Hookuspookuses“ vähem ulmet, kuid tema muud leivanumbrid – ühiskonnakriitika, patsifism ja satiir – on endiselt tõhusal määral esindatud.

Kõige suuremat äratundmisrõõmu peaks „Hookuspookus“ (1990) pakkuma Vonneguti hilisema loomingu austajatele. Pean siinkohal silmas „Galápagost“ (1985, e.k 2005) ja „Sinihabet“ (1987, e.k 2001). Need kolm, aga ka eesti keeles veel ilmumata „Ajavärin“ („Timequake“, 1997), on justkui harivad vestlused vana targa mehega, kes 1922. aastal sündinud Vonnegut kahtlemata ongi. Väärt kraam, tasub lugeda.

Tõlke hädad

Kahjuks rikub tõlge lugemiselamust oluliselt. Isegi meie praegust üldist nõrka tõlketaset arvestades on „Hookuspookuse“ tõlkekvaliteet alla keskpärase. Muidugi on ilmunud ka palju halvemini tõlgitud raamatuid – näiteks Bret Easton Ellise „Ameerika psühhopaat“ (Varrak 2002, tlk Teet Martin, toim Karin Riba), millega võrreldes on maakeelne „Hookuspookus“ küllaltki loetav. Pisutki keeletundlikumal inimesel ma seda siiski kätte võtta ei soovitaks – ilmselt on tegu seni kesiseima Vonneguti eestindusega. Kõigele, mis mind selles tõlkes häiris, ma siinkohal osutada ei jõua, räägin vaid paarist olulisemast punktist.

Kõigepealt esineb siin igal võimalikul moel algajate tõlgetes üldlevinud viga – sõnasõnalisus. Inglise lauseehituse kopeerimine annab eesti keeles tulemuseks segaseid ja sisuliselt eksitavaid lauseid „Ta küsis mult minu enda loengu kohta kabelis vaid kuu aega varem“ pro „Ta küsis loengu kohta, mille ma kuu aja eest kabelis pidasin”.

Viidatud lausest paistev isikuliste asesõnade vohamine on samuti kogu tekstis üldine. Sageli kui jutt käib korraga mehest ja naisest, on võimatu aru saada, kummale lause parasjagu viitab, kuna eestikeelne ’tema’ võib ükskõik kumma kohta käia. Lisaks on isikuliste asesõnade rõhuliste ja rõhuta vormide kasutus juhuslik.

Sõna ’oma’ on enamasti lihtsalt liigne: “Kui Henry... poleks oma ema üsast düsleksikuna välja tulnud.” Kas ta oleks saanud kellegi teise ema üsast välja tulla? Sama liigne on ingliskeelse artikli tõlkimine asesõnaga ’see’: „Seal see mäng kaotati.“

Muidugi ei maksaks ingliskeelseid väljendeid otse eesti keelde ümber panna. „Keep your hat on“ ei ole „Hoia oma kübarast kinni“, vaid näiteks „Hoia piip ja prillid“. „Did you wish each other good luck“ ei ole „kas te soovisite üksteisele head õnne“, vaid „kas te soovisite üksteisele edu“.

Lisaks tekitab sõna-sõnalt tõlkimine selliseid vigu nagu „Niagara koskedelt tulev...“ või „Kustuta mind ära nagu elektripirn“.

Vaene ja vigane keel

Teine ja mitte väiksem häda on tõlke keele üldine vaesus ja kantseliitlikkus. Suur osa vigu ja kohmakusi pole isegi mitte originaalist johtuv otsetõlge, vaid tõlkija omalooming. Näiteks lause „It made me mad, too, because he was trying to make me responsible for the family’s image problem, which was all his fault“ on tõlgitud „Samuti see vihastas mind, kuna ta üritas mindki teha vastutavaks meie pere reputatsiooniprobleemi, mis oli täielikult tema süü, eest”. Heakene küll, lause pole kõige lihtsamate killast, kuid see ei tähenda, et seda saaks tõlkida ainult peeretuste ja stepptantsu abil. Pakun välja näiteks: „Pealegi see ärritas mind, sest ta püüdis panna mind osaliselt vastutama meie pere halva maine eest, mis oli puhtalt tema enda süü.“

Lihtsate eestikeelsete vastete asemel kipub tõlkija kasutama ümber nurga ütlemist. „Commit suicide“ ei ole „enesetappu tegema“, vaid „ennast tapma“. „He could do arithmetics in his head“ ei ole „oli võimeline oma peas aritmeetikat tegema“, vaid „oskas peast arvutada“.

Lisaks halb stiil käänete kasutamisel: „täidetud lõgisevatest pterodaktülostest“ pro „täis lõgisevaid pterodaktülosi“, „oli halvaks uudiseks“ pro „oli halb uudis“. Ja mõttetud partitsiibid: „Näe neegrit lennukit juhtimas“ pro „Vaadake, kuidas neeger lennukit juhib“; „piiramise all olevas“ pro „ümber piiratud“.

Vast aitab näidetest. Mainin ainult, et tõsiseid probleeme on veel: sõnajärg, aegade ühildumine, võrded, nimede käänamine ja mõndagi muud.

Toimetamine ja korrektuur

Hiljuti Sirbis ilmunud tõlketeemalises poleemikas avaldasid mõned toimetajad arvamust, et tõlke arvustamisel tuleks vahet teha tõlkija ja toimetaja tööl. Seda on üsna raske saavutada. Kui ilmunud tõlge on hea, ei saa lugeja kuidagi teada, kui suur osa sellest oli tõlkija ja kui suur osa toimetaja teene; kui see on nigel, võib toimetaja olla küll tekstiga kurja vaeva näinud, kuid pole lihtsalt suutnud kakast küpsist vormida. Tõlkimine on ikkagi meeskonnatöö.

Nii et ma ei söanda väita, nagu poleks „Hookuspookuse“ toimetaja Margit Arusoo tõlget lugenud ega parandanud. Vast ikka on, kuid kaldun arvama, et mitte kuigi põhjalikult, kuivõrd nii mõnedki kas või eeltoodud äpardused oleks saanud vähese vaevaga korda teha. Mis puutub aga peaaegu igal teisel leheküljel esinevatesse trükivigadesse, siis kahtlen sügavalt, kas sellel raamatul korrektuuri üldse loetud on. Isegi Wordi speller oleks suure osa neist apsakaist üles leidnud, aga tundub, et sedagi pole kasutatud.

Olgu pealegi, võib-olla tegid tõlkija ja toimetaja „Hookuspookuse“ puhul oma parima. Võib-olla on nende puhul asi mitte lohakuses, vaid oskuste nappuses. Kuid kirjastuse rollist ma küll aru ei saa. Miks klassiku teos algaja tõlkija kätte anti? Kui tõlge oli kehv, siis miks seda nii vähe toimetati? Miks keegi enne trükkisaatmist tõlkekvaliteedile tähelepanu ei pööranud? Ja nõnda edasi, nagu ütleb Vonnegut.

„T‰empionide eines“ oli gaasiseadmete paigaldaja nimega Don Breedlove, kelle kõrva trummikile Dwayne Hoover raamatu lõpus katki lõi. Kunagi varem oli Dwayne müünud Donile Pontiac Ventura, mis ei tahtnud sõita ja mida keegi ei osanud parandada. Nördinud Breedlove kirjutas auto pakiruumile ja ustele erekollase värviga: „See auto on käkk!“

Sama peab paraku ütlema „Hookuspookuse“ eestikeelse väljaande kohta.