Jalgpallijutt on suus igal teisel mehepojal ja kolmandal naisel. Kui “ilus poiss” Christiano Ronaldo Iraani väravasse penalti kõmmutas, tardusid minu kodus köögis salatit valmistanud naiste pilgud telerile. Sest neile läks toimuv vägagi korda. Ning see on tore.

Kui sa istud sõpradega aias ja meenutad, kuidas Igor Belanov kakskümmend aastat tagasi Mehhikos NSV Liidu eest MM-il Ungarile väravaid kõmmutas ja kuidas inglased sohiga Argentinale kaotasid, siis on see omamoodi naljakas. Sest mis tähtsust sel enam on. Kuid see on justkui ajalugu, mis ikka ja jälle ülerääkimist vajab.

Tavaliselt ajavad mind pubis laia häälega mängu kommenteerivad “spetsialistid” närvi. Sest laia jutu taga pole pahatihti isegi algelisi teoreetilisi teadmisi mängust ja selle ülesehitusest. Ma tahaks vastu kõrvu anda “ekspertidele”, kes targutavad, et rahvuskoondise ründaja Tarmo Neemelo on platsil mõttetu mees. Samuti neile, kes kipuvad väljakul kaotuses kohtunikku süüdistama ja muid vabandusi toovad.

Kuid ma olen endale selgeks teinud, et ei tohi selliste “ekspertide” õpetussõnade peale ärrituda. Sest kuigi jutt on rumal, on jalgpall teema, mis inimesi ühendab. Praegu vähemalt.

Naljakas oli istuda õhtul aias kamba Eesti naisajakirjanike keskel ja kuulda arutelu sellest, miks Rootsi MM-il nii viletsalt mängib. Ja pidevaid küsimusi sellest, kes siis maailmameistriks tuleb. Iialgi ei küsita mult muu jutu sees, kes minu arvates järgmised riigikogu valimised võidab. Kuid küsimus jalgpalli maailmameistrist on täna vaat et igapäevane.

Mulle teevad rõõmu inimesed, kes õhtuti kohusetundlikult baaridesse ja sõprade juurde kogunevad, et vaadata järjekordset mängu.

Tunnistan ausalt – harrastusjalgpallurina pole ma praeguse turniiri ajal näinud telerist pooltki nii palju mänge kui mitmed minu tuttavad, kes pole ise kunagi seda kaunist mängu mänginud. Ja mul on nende pärast hea meel. Sest jalgpall on justkui usk. Ja see on minu jaoks ilus teadmine.