Lahkunud maailmaparandaja Robert Lepikson jäi igaveseks otsijaks

Robert Lepiksonist jäi maha kuulsus kui mehest, kes armastas kogu elu järske kurve võtta ning ütles avalikkusele otse näkku, mida ta ühest või teisest asjast või inimesest arvab.

Tema ei pruukinud nõus olla, aga teda teadis Eestis peaaegu igaüks – kas siis ärimehe, rallisõitja või endise siseministri, Tallinna linnapea või Võru maavanemana.

“Külainimesed küsivad minult päev otsa, mis mees Robi oli,” tunnistas eile pärastlõunal Ivari Padar, kelle, nagu Lepiksonigi, saatis viimati riigikokku Lõuna-Eesti rahvas. “Minul jäi ta sügavuti tundmata. Aga ta oli otsija, kes vahetpidamata otsis kohta, kus ennast teostada.”

Renessansliku haardega Lepiksoni arvukate otsingute ritta kuulus näiteks sealsamas Võrumaal Kündja talu pidamine ja maaharimine.

Sarnaselt Lepiksoniga kantsleri- ja ministriametit pidanud Margus Leivo hindas Lepiksoni maailmaparandajaks, kes jäigi elus oma kohta otsima. “Ta tahtis alati silma paista, ta eesmärgid olid kõrged ja ta polnud ühelgi hetkel rahul positsiooniga, mis tal on. See tegi ka vastuoluliseks,” tunnistas Leivo.

“Ühtede jaoks oli ta iidol, millest annavad tunnistust valimistel kogutud hääled,” lisas Leivo. “Samas polnud tal puudu ei kriitikutest ega vastastest.” Viimastel parlamendivalimistel 2003. aastal kogus Lepikson ligi 4500 häält.

Talle viimaseks jäänud eluaastal pidi Robert Lepikson üle elama karmid katsumused – alles kuu aega tagasi mattis ta koos ainsa poja Erikuga abikaasa Ene, kes oli pidanud pikka võitlust vähiga. Taas talle iseloomulikult võttis Lepikson naisele toeks olles teravalt ja valimatult sõna Eesti meditsiinisüsteemi vastu.

Tundub, et varalahkunud ja kahtlemata särava isiksuse suuremad saavutused jäävad valdkondadesse, millega ta ise kunagi ei kiidelnud – ärisse ja rallisporti.

Ähvardustele ei allunud

Elektroonikainseneri haridusega Robert Lepikson astus avalikkuse ette 1990. aastate alguses, kui ta kõigepealt ajas ajalehe Postimees tollase omaniku Heldur Tõnissoniga koos metalliäri ning hiljem ehitas üles kuulsa riikliku metallikokkuostufirma EMEX.

“Rallimees Robert võttis järske kurve maanteedel ja inimsuhetes. Kui ta pidas metallimonopol EMEX-i juhataja ametit, ähvardas teda üks vene armee endine ohvitser,” meenutas meediaärimees Hans H. Luik, kelle sõnul hakkas Lepikson seejärel relvaga tööl käima. “Ähvardas kohe nii, et kirjeldas Lepiksoni koduteed Keilasse ja seda käänakut, kus kuul teda tabab. See oli sama vene ohvitser, kellele Laari valitsus millegipärast tahtis praegust kaitsepolitsei maja parseldada. Küllap oli siis selline vinge ähvardaja tüüp...”

Lepiksoni puhul konkreetne tapmisähvardus ei aidanud. “Lepikson ei ostnud seda ešelonitäit Venemaalt varastatud ja dokumentideta metalli riigifirma lattu,” tunnustas Luik mehe toonast julgust.

Oma hilisemat äripartnerit iseloomustas Luik veel ühe looga. “Kuuldused sellest, et Lepiksonist on saanud revolvri-Robert, levisid ning ühel hetkel jõudis direktori kabinetti Rootsi kõmuajakirjanik, kes lõpuks küsis, kas Lepikson võiks revolvriga poseerida,” rääkis Luik. “Lepikson oli edev härrasmees, nagu jumal ise nägi – ent mitte nii edev. Ta viskas kõmumehe kabinetist välja. Loodan, et mitte relvaga sihtides.”

Ärimehena edukaks osutunud, otsis Lepiksoni rahutu hing uusi väljakutseid poliitikast. Kuigi ta ei olnud üheski riigiametis pikalt, jäi ta kõigile kiirelt meelde.

Mehe poliitiliseks ristiisaks peetakse Tiit Vähit, kes usaldas peaministrina Lepiksonile kaitseministeeriumile rasketel aegadel kantsleriposti ja aitas tal 1996. aastal Tallinna linnapeaks saada. Ilmselt kõige kuulsam lepiksonilikult lennukas lause ongi ehk pärit linnapea-ajast, kui ta vihastades tahtis linnast trammid kaotada. Lepiksonile lihtsalt meeldisid autod rohkem.

Üks peaminister

Lühikeseks jäi Lepiksoni jaoks ka siseministri karjäär – mehele sai saatuslikuks talle nii omane suupruukimine. Tollane peaminister Mart Siiman lasi lihtsalt Lepiksoni lahti, öeldes, et tema valitsuses on üks peaminister!

Lepiksoni tegevuslaiust ja energiat iseloomustab hästi nimekiri erakondadest, kuhu Lepikson on kuulunud – Koonderakond, Arengupartei, Keskerakond ja Rahvaliit. Võru maavanemaks saades tekkisid Lepiksonil soojad suhted Isamaaliiduga, millele ta 1999. aastal Võrus valimisvõidu kindlustas.

Aga ilmselt pole parteiliselt heitlikku meelt mõtet panna pahaks mehele, keda lihtsalt ei suuda ette kujutada parteidistsipliinile allumas.

Võru maavanema aega jääb ka kurikuulus pumppüssiskandaal, kus ta koos tollase valitsusjuhi Mart Laariga Edgar Savisaare pilti tulistas. Hiljem sai Lepiksonist selle piinliku seiga üks paljastajaid.

Lapsepõlvest sai Lepikson kaasa väga hea lastetoa. Inimestes, kes teadsid hästi tema isa Heino Lepiksoni, Tallinna tehnikaülikooli legendaarset ja galantset professorit, tekitas seetõttu tema poja Roberti kohatine tahumatus imestust.

Heino Lepikson õppis eelmise iseseisvuse ajal Prantsusmaal Nancy ülikooli elektrotehnika ja masinaehituse instituudis. Vahetult enne sõda jõudis ta töötada veel Martin Lutheri põhjavabriku juhatajana ja mobiliseeriti

1942. aastal Nõukogude armeesse. “Sõjajärgse aja kohta oli ta väga õpetatud mees. Ta õpetas mehhanismide ja masinate teooriat, mis oli masinaehituse tudengitele põhiaine,” meenutas üks tema tollaseid õpilasi. “Lepikson oli tõeline professor. Ta oli väga väljapeetud, paistis teiste seas silma eriti korrektse riietumise ja käitumisega.”

Peale kõige muu oli Lepiksonil ka naiste lemmiku kuulsus, kellest kiirgas ohtralt mehelikku sarmi. Hans H. Luige väitel oli naisajakirjanikke väga riskante Robert Lepiksoniga intervjuule saata. “Minu meelest oli ta oma Saksa-orientatsiooni ja väljapeetud dändilikkusega justkui eelmise vabariigi kuldajastu šnitiga,” rääkis Luik.

Robert Lepikson

•• Sündinud 14.06.1952 Tallinn

Haridus

•• Tallinna Polütehniline Instituut, elektroonikainsener, 1980

Tallinna 1. Keskkool 1970

Töökohad

•• X Riigikogu 2003–2006

Petromaks Stividori ASi juhatuse esimees 2001–2003

Võru maavanem 1998–2000

Siseminister 1997–1998

Tallinna linnapea 1996–1997

Kaitseministeeriumi kantsler 1995–1996

RASi EMEX (Eesti Metallieksport) peadirektor 1992–1995

Asi Avantek direktor 1990–1992

Tallinna Helikassetitehas, jaoskonnajuhatajast peainsenerini 1985–1990

ETKVLi KTB insenerkonstruktor 1980–1985

Osavõtt esinduskogust

X Riigikogu

•• Tallinna Linnavolikogu 1996, 2002

Võru Linnavolikogu 1999

Kuuluvus muudesse ühendustesse

Eesti Autospordi Liidu juhatus

Autasud

•• Kolmekordne Eesti meister ja hõbemedaliomanik ning Balti karika võitja autorallis, kaks pronksmedalit Eesti meistrivõistlustel ringrajasõidus

Ivar Raidam: Lepiksoni panus autosporti oli tohutu

•• “Robert Lepiksoni panus Eesti autosporti oli tohutu suur,” lausus sõpra leinav kunagine ralliäss Ivar Raidam.

•• Raidam ja Lepikson istusid ühes ralliautos aastatel 1998–2003 ehk mõlema mehe sõitjakarjääri lõpuni. “Kui ta midagi tegi, siis tegi ta seda põhjalikult. Meie suhted olid ennekõike seotud spordiga. Me ei ajanud koos poliitikat ega võtnud ette äriprojekte, kuigi rääkisime neist asjadest. Me saime väga hästi hakkama,” kiitis Raidam oma kauaaegset kaardilugejat.

•• Raidam loeb Lepiksoni teeneks ennekõike seda, et ta 1990. aastate alguses aitas autosporti vee peal hoida, pannes EMEX-i peadirektorina õla alla nii sportlastele kui ka rallide korraldamisele.

•• Lepikson pani aluse lääne autode kasutamisele – tuues esimesena Eestisse korraliku ralliauto Toyota Celica, millega sõitis Toomas Kitsing.

“Ta aitas palju ka Marko Märtinit, kui Marko veel noor poiss oli. Arvan, et ilma Robertita poleks Märtin nii kaugele jõudnud,” rääkis Raidam. “Raha uhas ta rallisõitu palju, ja mitte ainult enda omasse.” Raidami hinnangul ei mõistnud enamik inimesi Lepiksoni tegelikku olemust ega saanud aru, kes ta on.

•• Autode, autospordi ja kihutamise kõrval oli Lepiksoni teiseks suureks kireks fotograafia. Seitsme-kaheksa aasta eest tekitas ta furoori oma ülikalli ja luksusliku fototehnikaga, mis tollal jäi kutselistele piltnikele kättesaamatuks.

Lepiksoni lemmikuteks olid loodusvaated, linnud ja loomad. Samuti on mees korraldanud oma loomingust fotonäitusi.

Hans H. Luik: Respect, Robert!

•• Meediastaar Robert Lepikson oli ühteaegu ka ise armastatud ja vihatud kirjutaja, innukas ajalehtedega kohtuskäija ja kirglik ajakirjanduse kritiseerija. “Ta oli vaimukas, tal oli iga asja kohta midagi öelda. Ta oskas sõnu ritta seada nii kõnes kui ka kirjas,” lausus kolleeg Margus Leivo.

Lepikson armastas sõna võtta just rahva jaoks olulistel teemadel – näiteks kas politsei peab kiirust mõõtma põõsa sees või väljas ning ka homoküsimuses. Ka ei peljanud ta avalikke esinemisi.

•• Aastate eest võitis ta veenvalt Tartu ülikooli raamatukogus peetud väitlusdebati, agiteerides Euroopa Liiduga ühinemise vastu. Samuti on Lepikson proovinud eri aegadel ka ise kätt meediaäris, olles kunagi kõmulehe Post suuromanik. Hans H. Luige sõnul tuli Lepikson teda ajaleheäris toetama siis, kui leheäris olid väga räbalad ajad. “Reklaami oli vähe, värvitrükimasinaid polnud, võimas Helsingin Sanomat tahtis Eesti Sõnumid koos naha ja karvadega ära osta. Mõne miljoni krooni eest! Lepikson ütles: välisinvestor ei saa ju eestikeelset lugejat Eestisse juurde tuua! Mõned miljonid leiame ka ise. Hans, ära müü! Eestlastele ajalehe levitamise ja sinna reklaami müümisega saame ise hakkama. Saimegi. Üksiku investorina poleks ma jaksanud, ja poleks olnud eestlastele kuuluvat Eesti Päevalehte. Respect, Robert!” kirjeldas Luik. Mehe erilist suhet ajakirjandusega näitab ka see, et 2000. aastal asutas ta Rahvuskultuuri Fondi juurde omanimelise sihtkapitali. Robert Lepiksoni Fondi eesmärgiks oli anda välja ajakirjaniku iga-aastast eetikapreemiat.

“Tahaks näha ühte tõelist kvaliteetlehte ja mitte ainult selliseid, mis rabavad pealkirjadega.