REIN LANG: Kas tõesti on kõik JOKK?
Kas Edgar Savisaare, Villu Reiljani ja Jaak Alliku avaldustes ongi tõetera või ei saa minister võimul püsimise ihast tulenevalt neile midagi vastu öelda?
Jurist ja valitsuse nõunik Ülle Aaskivi on juba palju, mida ka mina öelda tahaksin, ära öelnud. Keskerakonna ja Rahvaliidu esindajate käitumine riigikogus presidendivalimiste esimeses vaatuses võib küll olla kooskõlas seadusega, kui viimast tõlgendatakse üksnes grammatilise meetodiga. Iga jurist aga teab, et seaduse tähenduse täielikuks mõistmiseks ei piisa ainult ühest tõlgendusmeetodist. Põhiseadus ise ütleb samuti, et lähtuda ei tule mitte üksnes selle sättest, vaid ka mõttest. Põhiseaduse mõtet tuleb otsida eelkõige selle preambulast. Ja selles on öeldud, et Eesti rahvas on põhiseaduse rahvahääletusel vastu võtnud selleks, et kindlustada ja arendada riiki, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Just selline sõnade järjekord, mille pani paika professor Eerik-Juhan Truuväli ja mis põhineb Saksa õigusfilosoofi Immanuel Kanti nägemusel, et eetika ja moraal seisavad alati kõrgemal kui kirjapandud õigus, on üks meie õigussüsteemi nurgakivi.
Asi pole üldse Rüütlis
Põhiseaduse preambula ütleb ka üheselt, et meie riik peab olema kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus. Vabandage, daamid ja härrad, kuid millisel moel võiks Toompeal kahe erakonna poolt korraldatu aidata riigil kaitsta sisemist rahu ja kuidas võiks see olla TULEVASTE põlvede ühiskondliku edu ja ÜLDISE kasu huvides?
Asi pole üldse Arnold Rüütlis ja tema sobivuses Eesti Vabariigi presidendi ametisse. Jutt on meetodites ja vahendites, mille tema toetajad on valinud tema ametis jätkamiseks. Ja osa neist meetoditest on minule vastuvõetamatud. Sest ma olen neid juba näinud. Ühes teises riigis, mis laiutas tankide ja võõrast keelt kõnelevate sõdurite jõul ka meie maal.
Ükski Eesti kohus ei pea süüd kergendavaks asjaoluks seda, kui roolijoodik ütleb, et Naabri-Vassili sõitis ka purjus peaga. Miks peaks poliitikas olema õigustavaks argumendiks teise erakonna kunagine n-ö pättus? Muide, just samasugune poliitika – vabaduse piiramist õigustatakse sellega, et kusagil mujal piiratakse vabadusi – oli omane Nõukogude süsteemile. Kui kõik muud argumendid Nõukogude korra kaitsmiseks otsa said, tuli ameeriklaselt küsida: “Aga miks te neegreid peksate?”
Mõjuvõimuga kauplemine on kuritegu. Eesti on praegu võimul oleva valitsuse ajal võtnud tagasi oma reservatsiooni vastavast artiklist rahvusvahelises lepingus, mille meie parlament on ratifitseerinud. Ilmselt on see fakt jäänud kahe silma vahele neil, kes suurel kiirusel ja hulgakaupa maal liikudes on lubanud omavalitsustegelastele miljoneid tingimusel, et nad astuvad “õigesse” erakonda või lihtsalt nimetavad “õige” valijamehe.
Lapse põlvnemise saladuse avaldamine on pehmelt öeldes barbaarne. Ka seadusevastane. Kui aga kõrges vanuses üksikisik peab hakkama ennast kohtulikult kaitsma riigi suurima ja mõjukaima erakonna ajalehe eest, on midagi väga valesti.
Olen oma tegevuses riigiõiguse alal alati õigeks pidanud, et Eesti presidendi valiks rahvas. Kaitsesin seda kogu hingest ka 1992. aastal põhiseaduse assambleele peetud kõnes. Paraku otsustasid demokraatlikult valitud assamblee liikmed teisiti. Olen ka praegu seda meelt, et juhul kui muutub võimalikuks uue Eesti põhiseaduse koostamine, tuleks selles sätestada presidendi otsevalimine. Kuid küsimus pole mitte ainult valimise korras, vaid ka presidendi võimuvolitustes. Ei ole mõeldav, et võimude tasakaalustamiseks loodud presidendiinstitutsioon oleks NATO liikmesriigis riigi relvastatud jõudude kõrgeim juht, nagu see on välja loetud praegusest põhiseadusest. Just 2004. aastal tupikusse jooksnud vaidlus presidendi võimu üle nurjas otsevalimiste läbiviimise tänavu.
Ma olen veendunud, et tänapäeva Eestis on küllalt neid, kes tahavad kehtiva põhiseaduse põhjalikku remonti. Akadeemilised ja juriidilised ringkonnad on juba ammu nõudnud poliitikutelt konkreetseid samme uue eelnõu väljatöötamiseks. Ka mina olen avalikult väitnud, et Eesti liikmelisus Euroopa Liidus ja NATO-s on tekitanud õigusliku hädavajaduse asuda uue põhiseaduse väljatöötamisele.
Eestile uus põhiseadus?
Muide, Eesti rahva toetus kuulumisele mõlemasse rahvusvahelisse liitu, mis ju tegelikult piirab meie absoluutset suveräänsust, on 70%. See on suurem kui kahekolmandikuline enamus, mis on vajalik riigikogus presidendi valimiseks. Kuid nii, nagu vähemus suudab end maksma panna Toompeal presidendivalimistel, pole välistatud, et uue põhiseaduse loomisel jõutakse samasugusesse kriisi kui 1933.–34. aastal. Eesti iseseisvuse kadu 1940. aastal ei olnud 1939. aasta vale poliitika, vaid just 1933.–34. aasta poliitilise kriisi tagajärg.
Minu sellekohane hirm on tekkinud, kui olen süvenenud Venemaal toimuvasse. Vene presidendi avaldused, kus N Liidu lagunemine tunnistatakse 20. sajandi suurimaks veaks ja nõutakse Baltimaades Makedoonia eeskujul rahvuskvootide kehtestamist riigivalitsemises, peaksid tegema ettevaatlikuks iga Eesti-meelse poliitiku. Vaatamata sellele kirjutavad kaks mõjuvõimsat Eesti erakonda avalikult alla kokkuleppele, et nad hakkavad üheskoos ajama poliitikat, mis seab kahtluse alla meie liitlaskohustused NATO-s. Isegi president, kelle tagasivalimiseks leping tehti, peab hakkama seletama, et mõeldi hoopis midagi muud, aga kirja läks nagu alati. Kus on garantii, et ka uue põhiseaduse koostamisel ei juhtu nagu alati!
Kuni Eestis puuduvad kanalid adekvaatse poliitilise debati pidamiseks ning valdav osa meediast elatub ühiskonna võõrandumisest ja soovib majandusliku kasu nimel võõrandumise süvenemist, oleksin ma Pandora laeka (uue põhiseaduse eelnõu) avamisega ülimalt ettevaatlik. Vanades lääne demokraatiates EL-i põhiseaduse lepingu ümber toimuv näitab, et traditsiooniliste kommunikatsioonikanalite asendumine hoomamatute infovõrgustikega on ühiskonna poliitilise eliidi tema rahvast ära lõiganud. Poliitilise debati asendumine turundusega on tekitanud uue, pinnapealse ja ratsionaalse mõtlemise asemel emotsioonidel põhineva hinnangute tekkimise mehhanismi. See on avanud turu uuele inseneriteadusele – poliittehnoloogiale. Nagu iga nüüdisaegne tehnoloogia, sisaldab ka see palju tundmatut ja ettearvamatut ning on kallis. Seda, kuidas on võimalik inimhingede insenere kasutades tekitada poliitilisel areenil täielik segadus, nägime hiljuti Leedus. Sealsete tehnoloogide jäljed viivad idapiiri taha. Miks me oletame, et meie oleme paremad ja suudame neid insenere läbi näha?
Eesti on väike. See, kas me võime asuda mõtestatult uue, tulevastele põlvedele vaba Eesti Vabariigi põhiseaduse koostamisele, sõltub suuresti käputäiest inimestest. Nimetagem neist mõned: Mart Kadastik, Hans H. Luik, Merit Kopli, Lea Larin, Priit Hõbemägi, Peeter Ernits ja loodetavasti peatselt valitav Eesti rahvusringhäälingu viieliikmeline juhatus. Nende kätes on rahvuslikust infoväljast vähemalt poole kujundamine. Ja sellest, kas see infoväli võimaldab konstruktiivset ideede vahetamist või on tegu pelgalt destruktiivse või omakasupüüdliku manipulatsiooni platvormiga, sõltub ka vastutustundega poliitikute edasine käitumine.
