17. septembril k.a lahkus meie seast seeneteadlane Ain Raitviir. Avaldame lõigu tema ärasaatmisel ette loetud järelehüüdest.

Mis teeb inimesest suure teadlase: kas suure hulga faktide teadmine, sadade elusolendite liikide tundmine? Kas andekate õpilaste leidmine ja kasvatamine? Kas tema tegevus inimkultuuri teistes valdkondades on vaid puhkus sellest, vaba aja veetmise ilus viis?

Eesti ja kogu maailma kogemus ütleb: loov inimene on tervikinimene, kes pole lõhestunud loojaks ja puhkajaks, töötegijaks ja selle kompensatsiooniks mingi muu tegevuse otsijaks. Et olla suur teadlane, tuleb olla inimesena suur. Kogu oma huvide laiusega, inimliku haprusega, inimese ebatäiuslikkusega – ja ikkagi suur.

Elu austaja Albert Schweitzer ütles: õige mõtlemine laseb südamel kaasa rääkida.

Ainuke oluline asi on võidelda selle eest, et meis oleks valgust. Kui keegi seda teeb, siis märkavad seda teisedki, ja valgus, mis inimeses on, kiirgab temast välja.

Keegi meist ei tea oma mõju ega seda, mida ta inimestele annab. See on meie eest varjatud ja peab selleks jäämagi. Vahetevahel tohime mõnd väikest kildu näha, et mitte julgust kaotada.

Ükski päikesekiir ei lähe kaotsi, aga rohelus, mida ta sünnitab, vajab puhkemiseks aega, ja mitte alati ei saa külvajale osaks näha lõikust.