Tiiu Kirsipuu skulptuurid sünnivad argimuredest priilt
äiksena joonistas ta pidevalt, ka kõik koduseinad ja tapeedid olid täis joonistatud. Tema enda esimene mälestus kunstiloomest on pärit lasteaiast, kus ta nautis pintslivajutustehnikas piltide tegemist. Teda muudkui kiideti ning ta ei mõistnud, kuidas mõnel teisel nii kerge asi välja ei tule.
Lastekunstikoolis jõudis Kirsipuuni teadmine, et temast peab saama skulptor. “Ma tegin siis plastiliinist skulptuure ning esimest korda elus ka suuremaid asju ning need tulid välja kuidagi iseenesest, loomulikul teel,” meenutab ta. Tasapisi kinnistus teadmine skulptori kutsumusest.
Kuna tollal nõuti kunstiinstituuti sisseastumisel akti joonistamist ning Tartus ta seda joonistada ei saanud, tuli Kirsipuu keskkooli viimasesse klassi kunstikallakuga Tallinna 46. keskkooli ning käis kolm korda nädalas ERKI ettevalmistuskursustel joonistamas.
“Mu vanemad on olnud erakordselt sallivad, mind alati toetanud ning pole kunagi oma arvamusi ja tõekspidamisi peale surunud,” tunnistab Kirsipuu. “Ma arvan, et neile võis see raske olla, et ma 17-aastaselt üksinda Tallinna elama läksin. Aga ju nad usaldasid mind.” Nüüd on Kirsipuu veendunud, et tänapäeval on skulptori elukutse kujutava kunsti valdkonnas üks õnnelikumaid. Skulptorite tööpõld ja materjalide valik on väga lai, skulptuuri kui ruumilise kunsti piirid on niivõrd avardunud, et skulptuuri tegemiseks saab kasutada põhimõtteliselt kõiki materjale.
Seda, kuidas tekib idee või sünnib üks skulptuur, peab Kirsipuu aga eriliseks protsessiks. “Sa nagu programmeerid ennast antud teema lainele, töö su peas käib kogu aeg, sa oled nagu vastuvõtja. Mingil hetkel tulevad ideed,” selgitab ta. “Selleks annavad vahel tõuke asjad, mida näed, kuid millel ei ole skulptuuriga midagi pistmist. Millal ja kust täpselt ideed tulevad, ma ei tea.”
Samas teab Kirsipuu väga hästi seisundit, mis on ideede sünniks vajalik, ning vahendeid, et end sellesse seisundisse viia. “Ma pean olema päris palju üksinda ja inimestega vähe suhtlema, et ma oleks justkui koondunud iseenda sisse ega hajutaks end laiali, ei jagaks oma energiat, vaid oleks oma kanalis sees.” See peab olema rahu ja tasakaalu seisund, kus ei saa olla argipäevamuresid ja -mõtteid.
Materjalis mõtlemine
Samas kinnitab Kirsipuu, et alati tuleb ideid rohkem kui üks. Loomingulisel lainel kritseldab ta oma ideed üles ning laseb neil siis settida. “Vahel on kaunis keeruline kogunenud ideede vahel valida, sest ise oma asjade sees olles ei ole alati kohe kõige lihtsam otsustada, mis on parim,” nendib ta. Kui ta väga kimpus on, siis küsib nõu sõpradelt, kelle arvamusest ta lugu peab, või esitab mõnikord ka mitu kavandit.
Kirsipuu rõhutab, et skulptori ülesanne on mõelda materjalis, sest eri materjalide tehnilised omadused ja väljendusvõimalused on erinevad. Igasugustest materjalidest annab teha erineva emotsionaalsusega töid. “Ma usun, et kui ma teen tööd sisemise tasakaalu ja rahu seisundis, siis ma ei tee negatiivse märgiga asju,” arutleb Kirsipuu, kes n-ö tasakaalutuna eelistabki tööd mitte teha, vaid hoopis muude asjadega tegeleda.
“Kui ma olen heas vormis, siis on mul palju energiat ja ideed tulevad ning asjad sünnivad kiiresti. Loodan väga, et ma ei tekita oma loominguga siia maailma negatiivsust juurde. Ma ei pea oma pingeid kunstis välja elama, et teised selle siis sahmakana enda kraesse saaksid.”
Igavikuline kunst
Tiiu Kirsipuu ei leia, et ta peaks oma loomes tegelema päevakajaliste teemadega. Tema arvates võib skulptor endale lubada mingites teistes kategooriates mõtlemist. “Võib-olla igavikuline kõlab liiga uhkelt, aga põhimõtteliselt on materjalid, mida me oma töös kasutame, tihti püsivad ja jäävad,” tõdeb ta. “Neid inimesi on küllalt, kes sotsiaalseid probleeme kajastavad, mulle ei ole see lihtsalt omane, mind huvitavad hoopis teised kategooriad ja filosoofilised plaanid ja eks igaüks teeb seda, mida ta tähtsaks peab või mis on temaga sisemiselt sarnane ja haakuv.”
Kirsipuule meeldivad väga sümpoosionid ning viimasel ajal eriti maakunst, see kõik on tema maailmataju ja kunstnikuolemust palju muutnud. “Eks see tavapärane töö tegemine tähendab siseruumi ja koduateljeed, kus olles sa ei ole väga suhtlemisaldis, sest sul on vaja energiat hoida ja keskendada,” nendib Kirsipuu, kellele saab üha selgemaks, et tõsiseks tegemiseks peab suutma energiat ainult olulistele asjadele suunata, mitte seda igale poole raisata.
“See aga väljendub minu jaoks vahel sellises üksildase hundi elus.” Sümpoosionid ja töötoad tähendavad tavaliselt reisimist ning huvitavat suhtlemist. Kirsipuu tunnistab, et igapäevaelu piiridest väljaastumise kogemus, suhtlemine teiste maade kunstnikega ning eri kultuuride nägemine on tema kui inimese ja kunstniku jaoks olnud väga arendav.
Kasutud tagataskud
Isikunäituse panebki Kirsipuu kokku just siis, kui ta tunneb, et on muutunud, midagi temas on teistmoodi ja ta on uueks küps. Sellised näitused toimuvad tal umbes iga nelja-viie aasta tagant “Minu elus ei ole tavaliselt nii, et mul on hunnik töid valmis ja siis ma teen nendest näituse, võib-olla oli selline ainult esimene näitus 1987. aastal,” märgib ta. “Ma olen teinud tööd ikka konkreetse näituse jaoks ja kindlasse kohta.”
Kirsipuu tunnistab, et ta on paljuski elanud tellimustöödest. Nendesse aga ei saa halvasti suhtuda, igaüks neist on uus ja huvitav ülesanne ja väljakutse. “Sa alustad iga kord jälle nagu nullist peale ja paned end uuesti proovile, kas sa ikka suudad sellel teemal välja pakkuda midagi sellist, millega sa ka ise rahule jääd,” selgitab ta. “Ja tihtipeale ei olegi see kõik niisama lihtne.” Kuigi Kirsipuul on kõva kogemustepagas, peab iga konkreetse ülesande jaoks alati midagi uut välja mõtlema. Ei saa midagi juba olnut tagataskust lihtsalt taas välja võtta.
Loome kui matemaatika
Ka võistlustega on samamoodi. “See on nagu matemaatikas, kus sa lahendad iga kord uusi ja veidi erinevaid ülesandeid,” toob Kirsipuu paralleeli. “Kui lahendamine tuleb välja, kui võidad konkursi või töö õnnestub, siis on see fantastiline. Kui aga ei õnnestu, siis oled sa endale ühe kogemuse ja arenguvõimaluse juurde saanud.”
See ongi tema hinnangul võistlustest osavõtu mõte – oma erialal areneda. Loomulikult on tore võita, aga just edaspidiseks tööks on vajalik saadud kogemus. Konkursid annavad kunstnikele võimaluse mõelda teistsugustes kategooriates kui tavaliselt ja sageli ka suuremates mõõtmetes kui harjutud. “Me areneme ja laieneme nende ülesannete kaudu, me hakkame teistmoodi mõtlema,” toonitab ta.
Tiiu Kirsipuu on skulptor olnud üle 20 aasta ja loonud selle ajaga mitmeid ja mitmeid töid, mida on näha nii galeriides kui ka linnapildis. “Aga minuga on nii, et kui mu töö on valmis, siis ma unustan selle suhteliselt kiiresti, ma nagu distantseerin või taandan ennast sellest,” täpsustab ta. “Mu tööd on nagu lapsed, kes on suureks kasvanud ja kodust ära läinud – sa tead, et nad on su lapsed, aga sul ei ole nendega enam nii tugevat emotsionaalset sidet. Kõige suurem rõõm on aga siis, kui oled just äsja midagi valmis saanud ja tulemusega rahul.”
Eluloolist
Tiiu Kirsipuu:
Sündinud 29. oktoobril
1957 Tartus
Haridus
•• 1965–1975 Miina Härma
nimeline Tartu 2. keskkool
•• 1975–1976 Tallinna 46. keskkool
•• 1977–1983 Eesti riiklik kunstiinstituut, skulptuuri eriala
Töö
•• 1983–1987 Nõmme pioneeride maja skulptuuriringi juhendaja
•• 1987–1993 vabakutseline skulptor
•• 1993–1995 õppejõud Eesti kunstiakadeemia üldskulptuuri kateedris
•• Alates 1989 EKA ettevalmistuskursuste juhendaja
•• 2001–2003 õppejõud EKA rakenduskunsti kolledÏis
•• 2003 dotsent pedagoogikaülikoolis
•• Eesti kunstnike liidu liige alates 1987
•• Eesti kujurite ühenduse liige, EKÜ juhatuse liige
•• Sagadi rahvusvahelise puu-skulptuurisümpoosioni organiseerija
Auhinnad
•• 1985 I koht vabariiklikul dekoratiivskulptuuri konkursil noortele skulptoritele
•• 1986 preemia kultuuriministeeriumi ideekavandite konkursil
•• 1986 noortenäituse skulptuuripreemia
•• 1987 noore kunstniku aasta-preemia
•• 1996 I koht kineetilise skulptuuri konkursil Eesti Energiale (Estonia pst 1)
•• 1998 I preemia konkursil Estonian Business Award
•• 1999 I koht Eesti Panga korraldatud kuldmündi konkursil
•• 1999 II koht Tartu linnavalitsuse korraldatud Tartu parima ehitise ja Tartu parima firma auhinna konkursil
•• 2001 preemia Vabaduse monumendi ideekavandite konkursil
•• 2001 I koht Eesti Panga korraldatud Tartu ülikooli hõbe-mündi konkursil
•• 2003 valitud osalema Toyamura rahvusvahelisel skulptuuribiennaalil Jaapanis
•• 2005 Vilde Puuduva Sõna auhind
•• 2005 Preemia Eesti ema monumendi konkursil
•• 2006 Tallinna ülikooli 2005. aasta parim loominguline projekt
•• 2006 I koht Estonia teatri monumendikonkursil
Teised temast
Mariliis Tammi
kujurite ühenduse esinaine
Tiiu on tugeva tahtejõuga ja kõrge tööpinge taluvusega inimene. Ta on oma korraldamistes ja korraldustes alati hästi korrektne, täpne ja õigeaegne. Me oleme koos kujurite ühenduses, mille juhatuse liige ta mitmeid aastaid on olnud, ning temaga koostööd teha on alati väga meeldiv.
Tiiu on olnud oma kunstnikupäevist alates kunstimaailmas hästi aktiivne. Ta on palju maailmas liikunud ja palju näinud. Tiiu korraldab kujurite ühenduses ka Sagadi rahvusvahelist puuskulptuuride sümpoosioni, kuhu ta on kutsunud palju väliskunstnikke.
Tema enda näitusetööd on mind viimasel ajal heas mõttes üllatanud ja ma arvan, et tal on oma loominguteel veel palju ees. Tema tööd on sügavalt läbi mõeldud ning nende plastika on hea ja tundlik. Tema puhul ei saa nimetada ühte keskset teemat, sest ta töötab erinevate teemadega ja ka eri tehnikatega.
