MAIMU BERG: Kalevipoeg Harju tänavale
Kahju, sest on asju, millest peab kõnelema nii kaua, kuni nad leiavad lahenduse. Hea lahenduse. Sestap pean vajalikuks veel kord Harju tänava teema juurde tagasi tulla, sest lahendus, mis praegu liivamäe alla mattub ja peagi muruga kattub, on küll väga kulukas, aga ei ole kindlasti mitte parim võimalik.
Inimesena, kelle vanemad elasid Tallinnas ka enne sõda, tean, et Harju tänav oli omal ajal Tallinna vanalinna armastatumaid tänavaid, mitte mingi ülikitsas pime katakomb, nagu mõned tänapäeva autorid seda kujutada armastavad. Muidugi oli Harju tänav osa keskaegsest tänavavõrgustikust ja seetõttu mitte mingi lai promenaad, vaid toonaste tänavate mõõdustikuga kooskõlas. Samas polnud Harju tänav ajalooliselt mitte karjatee, vaid tee, mida mööda sõitsid linna ja linnast välja nii ümberkaudsed kui ka linnaelanikud ja kaugemadki külalised.
Kui me aga vaatame kogu vanalinna keskaegset tänavavõrgustikku, siis polnud siin midagi juhuslikku, vaid see teenis omas kitsuses Raekoja platsi huve. Efekt, mida pakkus Raekoja plats kui ainuke avar väljak kitsapoolsete tänavate vahel, oli just selle tõttu mitu korda suurem kui praegu, mil selle platsini jõuab Harju ja Kullassepa tänava kaudu suure avatud muruplatsi kõrvalt. Muidugi oli see tegelikult optiline võte, mille abil kitsalt tänavalt tulijale avanes Raekoja plats palju suurema ja uhkemana kui ta ehk päriselt oligi. Keskaegses linnas oli vähe juhuslikku. Seda enam, et tol ajal usuti – linn ei ole tekkinud juhuslikult ega niisama eimillestki, vaid on jumaliku, taevaliku vastupeegeldus maa peal ja seega vajab ka vastavat kohtlemist.
Taastada vanalinlik miljöö
Selle usu võiksime sümboolselt säilitada tänapäevalgi, siis ehk ei langetataks kergekäeliselt ja iseteadvalt otsuseid, mis määravad aastateks, aga võib-olla ka aastakümneteks ajaloolise vanalinna ilme. Harju tänava pargiks muutmist on linnavalitsus õigustanud, tsiteerides mitmeid kunstiteadlasi ja teisigi arvamusliidreid, kes kõik olevat selle täisehitamise vastu. On tsiteeritud ka siinkirjutajat, tõsi, konteksti eiravalt. Tekstidega lähemalt tutvudes võib aga leida kinnitust ka sellele, et mitmed asjatundjad pooldavad just kunagise Harju tänava taastamise ideed.
Jüri Kuuskemaa: “Usun, et ainult “maketeerides” on võimalik taasluua Harju tänavale vanalinlikku miljööd. Loodan, et kümmekonna või paarikümne aasta pärast saab selline, praegu veel paljudele retrograadne idee massiteadvuse osaks ning pälvib rakendamist.” (Olgu öeldud, et omal ajal oli ka idee taasiseseisvast Eestist paljude jaoks retrograadne.)
Kuuskemaa vaatab veelgi kaugemale Harju tänava tulevikku, kui kutsub üles n-ö vigade parandusele: “Ka Harju tänava vastasküljel, kus lammutatakse tuim majandusministeeriumi hoone ja hrusˇtsˇovliku barakkstiili armetu näidis – Kirjanike Maja –, et need asendada vähegabariitsete ehitistega, taastamaks tänavaseina vanalinlikku ehitusrütmi.”
Siin on kaks väga olulist märksõna – “vähegabariitsed ehitised” ja “vanalinlik ehitusrütm”. Just need on momendid, mis lausa dikteerivad Harju tänava planeerimist mitte muruväljakuks, vaid keskaegse tänavajoonega uulitsaks. Tallinna vanalinna terviklikkuse tagab just tänavavõrgustik, keskaegse tänavaseina järgimine. Jutud, et mööda kitsast Harju tänavat ei pääse tuletõrjeautod Raekoja platsile, on lapsikud. Pole lihtsalt vaja lubada autodel Harju tänavale parkida, tänav tuleb muuta jalakäijate tänavaks. Ei ole veel näinud niisugust tuletõrjeauto monstrumit, mis vana tänavajoont järgivast Harju uulitsast läbi ei mahuks. Muidugi, kui parkivad autod seda ei ummista.
Hiiliv stalinistlik kultuur
Põlistallinlasena tean võõristusest, mida tallinlased seoses Harju tänava varemete mahalõhkumise ja muruväljakuks kinniajamisega omal ajal tundsid. Mujal maailmas taastati ja maketeeriti palju suuremaid purustusi üle elanud vanalinnu (Gdansk, Varssavi). Praegust Harju tänava taashaljasalastamist on Leonhard Lapin tabavalt nimetanud “hiiliva stalinistliku kultuuri taaselustamiseks”. Tal on õigus. Pruugib ainult vaadata Harju tänava haljastuse praalivat fotot koos laiutavalt optimistliku pildiallkirjaga ENSV X aastapäeva puhul 1950. aastal välja antud albumis, et tekiksid sünged paralleelid. Lapin läheb veelgi kaugemale, kartes: “Ja ma ei imesta, kui “vasthaljastatud” maa-ala mõne aasta pärast uutele omanikele koos hoonestusõigusega maha müüakse, väites, et linnal on raha vaja.”
Mitmed autorid on väitnud, et haljasala rajamine näitab linnavalitsuse jõuetust tõsiste kaugeleulatuvate plaanide ees. Samas tegeleb linnavalitsus kangekaelselt Kalevipoja kuju ideega. Mitte ei saa aru, miks on vaja visalt läbi suruda maitsetut ja mitte kellelegi vajalikku Kalevipoega, millele lisaks on kerkimas ka hiigelpurskkaevu idee. Niikaua kui meil on vanalinna terviklikkust lõhkumas liivahunnik või tükk ebamäärast muruväljakut teisaldatavate (!) lillekastidega, niikaua kui meie vanalinn on haavatud Harju tänava tõttu nagu haige tiivaga lind, pole meil õigust tekitada üleelusuurusi Kalevipoegi.
Harju tänava täisehitamiseks on korraldatud mitmeid konkursse, millest mõnigi on õnnestunud ja lähedane Kuuskemaa pakutud maketeerimise ideele. Vahest oleks mõistlik korraldada teatud etteantud planeeringutingimustega konkurss, miks mitte rahvusvaheline, siis saaks ehk kogemust ja ideid kas või uute materjalide kasutamiseks vana arhitektuuri ennistamisel. Kumu kogemust arvestades võib rahvusvaheline konkurss ka õnnestuda, ent projektist valmimiseni kulub aastaid, nii et on viimane aeg sellist võistlust algatada. Ebamääraste ajutiste lahenduste ja uute kummituskujude ellukutsuja asemel võiks praegune linnavalitsus minna ajalukku julge visionäärina. Linnaelanikel aga tasuks sellistel asjadel silma peal hoida, nüüd on ju aktuaalne ka Vabaduse väljaku uus planeering.
