Parvlaeva Estonia hukku uuriv riigikogu erikomisjon on otsustanud salajas hoida juba juunis valminud eksperdiarvamust, mis peab mõeldamatuks Eesti ühepoolset otsust loobuda riikidevahelisest hauarahulepingust ja tõsta Estonia vrakk üles.

Eksperdiarvamuse koostanud Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse õppetooli hoidja ja Eesti ühe tunnustatuma rahvusvahelise õiguse asjatundja Lauri Mälksoo hinnangul võib osutuda väga keeruliseks ka hauarahu lepingu muutmiseks riikidevahelise konsensuse leidmine.

Eesti, Soome ja Rootsi sõlmisid 1995. aasta 23. veebruaril rahvusvahelise lepingu, millega riigid võtsid endale kohustuse Estonia vrakki merepõhjast mitte üles tõsta. Lisaks kuulutasid kolm riiki, kellega hiljem liitus veel kaheksa naabrit, kuriteoks vrakile sukeldumise ja vrakist või merepõhjast laevahukuohvrite või vara ülestoomise.

Lõplik olukord

Eesti Päevalehe käsutuses olev Lauri Mälksoo eksperdiarvamus ütleb sõnaselgelt, et tegemist on omamoodi “konstitutsioonilise lepinguga”, mis kirjutab ette n-ö lõpliku olukorra ega sisalda seetõttu võimalust kokkuleppest taganeda või seda muuta. “Üldjuhul sellistest lepingutest taganeda ei saagi,” kõlab Mälksoo arvamus.

Rahvusvahelist lepingut on võimalik tühistada või kehtetuks tunnistada näiteks tuvastatud vea või pettuse korral. Sel juhul saaks Mälksoo sõnul rakendada Viini rahvusvaheliste lepingute õiguse konventsioonist tuntud “asjaolude põhjaliku muutumise” põhimõtet.

Samas toonitas ekspert oma arvamusavalduses, et ühepoolne lepingu tühistamine võib tuua ohtlikke tagajärgi.

“Soov lepingut tühistada oleks välispoliitiliselt väga drastiline samm, eriti väikeriigi jaoks ja eriti küsimuses, mida on seni juriidiliselt siduvates vormides lahendatud kolme lepingupartneri ja lähedase riigi koostöös,” seisab arvamuses. Mälksoo lisab, et tühistamise korral tekivad täiesti uued juriidilised ja praktilised probleemid, mis muu hulgas puudutavad riigi vastutust rahvusvahelises õiguses.

Mälksoo peab parvlaeva vraki ülestõstmist võimalikuks vaid juhul, kui kõik lepinguga ühinenud riigid saavutavad konsensuse lepingu muutmiseks. Lisaks Eestile, Soomele ja Rootsile on lepinguga liitunud näiteks sellised riigid nagu Taani, Läti, Leedu, Poola, Suurbritannia ja Venemaa.

Lauri Mälksoo ütles Eesti Päevalehele, et kui seoses laevahukuga peaks ilmnema tõesti täiesti uusi asjaolusid, siis tekib võimalus algatada riikidevaheline diplomaatiline diskussioon, mis võib teoreetiliselt viia ka konsensuse saavutamiseni.

“Samas piisab vaid ühe asja-osalise riigi soovist teatud asja-olusid varjata, et läbirääkimised tulemust ei annaks,” tõdes Mälksoo. Ta lisas, et konsensus tuleks saavutada kindlasti kõigi 11 lepinguga liitunud riigiga, mitte piirduda vaid Eesti, Soome ja Rootsiga.

Eksperdiarvamuses toodud seisukohtadega kursis olemisele vaatamata on riigikogu erikomisjoni esimees Margus Leivo algatanud Estonia vraki ülestõstmiseks internetis allkirjade kogumise kampaania.

Allkirjakampaania võib laieneda

“Selle aktsiooni eesmärgiks on anda avalikkusele võimalus öelda oma arvamus,” lausus Leivo vastuseks küsimusele, mis tulemusele ta soovib allkirjade kogumisega jõuda. Ta märkis, et pöördub samasuguse kampaania korraldamise ettepanekuga ka Soome ja Rootsi kolleegide poole.

Sarnaselt Mälksooga tõdes ka Leivo, et mitte mingil juhul ei tohi Eesti ühepoolselt teha samme, mis vähemalgi määral seaksid kahtluse alla meie riigi usaldusväärsuse.

“Kui parvlaev Estonia kunagi üles tõstetakse, saab seda teha ikkagi ainult praegust lepingut sellega ühinenud riikide poolt ühiselt üle vaadates,” sõnas Leivo.

Riikidevahelisi läbirääkimisi riigikogu alustada ei saa, see on valitsuse küsimus. Leivo oli kindel, et mingil hetkel tekib kriitiline hulk vastamata küsimusi ja selgitamist vajavaid uusi asjaolusid, mis ületavad poliitilise taluvuse. “Siis istutakse ka läbirääkimistelaua taha,” väitis riigikogu liige. Küsimusele, miks komisjon on otsustanud Lauri Mälksoo eksperdiarvamuse salastada, vastas Leivo: “Komisjon lähtus asjaolust, et vastav ekspertiis on uurimiskomisjoni töö üks komponent, mis lisatakse lõpparuande juurde.”

Parvlaeva Estonia hukku uuriva valitsuskomisjoni esimees, juhtiv riigiprokurör Margus Kurm on väljendanud oma seisukohta, mille kohaselt ta eelistaks Estonia vraki ülestõstmisele odavamaid meetodeid.

Lang samal arvamusel

•• Justiitsminister Rein Langi hinnangul ei ole hauarahulepingust ühepoolne taganemine lihtsalt võimalik. “Tegemist on rahvusvahelise lepinguga, millest väljumine või mille tühistamine saab olla vaid kõikide osapoolte kokkulepe,” ütles Lang.

Väljavõte

eksperdiarvamusest

•• Kui teisi lepingupartnereid ümber veenda ei ole võimalik,

polegi rahvusvahelise õiguse järgi üldjuhul võimalik lepingust, mis muutmise võimalust ette ei näe, taganeda või sellist lepingut denonsseerida.

Rootsi uurib

sukeldumisi

•• Rootsi õiguskantsler Göran Lambetz teatas septembris, et algatab võimalike salajaste Estonia vrakile sukeldumiste asjus uurimise. Selle põhjuseks on Rootsi keskkonnapartei liikme Lars Ångströmi avaldus, milles ta väidab, et vrakile sukelduti vaid mõni päev pärast seda, kui laev oli uppunud, ning Rootsi valitsus on seda varjanud.

Ekspertarvamus

Eesti Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vahelise reisiparvlaev „Estonia” huku koha kaitse kokkuleppe ja selle lisaprotokolli kohta



1. Millised on selle kokkuleppe õiguslikud mõjud Eesti Vabariigile, arvestades seda, et karistusseadustiku õiguslik mõju ei laiene riigile? Millised on eeltoodud kokkuleppe õiguslikud mõjud kõigile kolmandatele riikidele, kes ei ole kokkuleppega ühinenud ja nende kodanikele?

23. veebruaril 1995.a sõlmiti Tallinnas Eesti Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vahel rahvusvaheline leping 28. septembril 1994.a Läänemerel uppunud reisiparvlaev „Estonia” kohta. [1] Nimetatud lepinguga on Eesti Vabariik võtnud endale teiste lepinguosaliste riikide suhtes siduvaid rahvusvahelisi kohustusi. Kolm riiki on leppinud kokku, et reisiparvlaeva „Estonia” merepõhjast üles ei tõsteta (Artikkel 3) ning iga lepinguosaline riik kriminaliseerib  kolmandate isikute vrakile sukeldumise või muu vrakist või merepõhjast laevahukuohvrite või vara ülestoomise eesmärgil toimuva tegevuse (Artikkel 4). Samas on lepinguosalised riigid jätnud endale õiguse võtta meetmeid vraki kaitsmiseks või vrakist põhjustatud merekeskkonna saastuse ärahoidmiseks (Artikkel 4 lg 3).

23. aprillil 1996.a sõlmisid kolm riiki lepingu lisaprotokolli, milles kutsusid üles ka teisi riike 23.02.1995.a lepinguga liituma.

23. veebruari 1995.a rahvusvahelist lepingut võib mõista ühise tegutsemise kokkuleppena. Kokku on lepitud ühise tegutsemise siht ja ideoloogia, milleks on – niipalju, kui see on juriidiliselt võimalik (millest allpool lähemalt) – takistada kolmandate osapoolte, eelkõige eraisikute sukeldumist hauapaigale. Leping ei sisalda eksplitsiitset sätet, mille kohaselt lepinguosalised riigid üksi ja/või teis(t)e lepinguoslis(t)e riigi/riikide tahte vastu tegutsedes võiksid uppunud laevale sukelduda. Ometi viivad lepingu sätete teleoloogiline (lepingu eesmärgile suunatud) ja süstemaatiline tõlgendamine järelduseni, et selline Eesti Vabariigi kohustus (mitte üksi tegutsedes laeva minna) sisaldub lepingus implitsiitselt. Vastasel korral muutuksid lepingu Artikkel 4 sätted sisuliselt mõttetuks. Lepingu peamiseks ideoloogiaks on Eesti Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi otsus tegutseda uppunud laeva käsitlemisel ühiselt, koos.

Rahvusvahelises lepinguõiguses kehtib põhimõte pacta tertiis nec nocent nec prosunt (rahvusvahelised lepingud pole siduvad, ei saa luua kohustusi lepinguga mitte seotud kolmandatele riikidele). [2] Eestil, Soomel ja Rootsil polnud ega pole rahvusvahelise õiguse järgi õigust keelata kolmandatel riikidel uppunud laevale laskumast. Sellest on lepingu sõlmimisel teadlik oldud, sest lepingu preambulas väljendatakse „tungivat soovi”, et „avalikkus ja kõik teised riigid suhtuksid kohase igavese austusega reisiparvlaev „Estonia” asupaika”. Tegu sai just nimelt olla üksnes „tungiva sooviga”, sest otseselt keelata sukeldumistegevust kolmandatele riikidele väljaspool Eesti, Soome või Rootsi territoriaalmerd poleks olnud juriidiliselt võimalik.

Mis puudutab lepingu mõju kolmandate riikide kodanikele, siis – kuna tegu on väljaspool territoriaalmerd asuva alaga - rahvusvahelise mereõiguse reeglite järgi ei saa Eesti, Soome ja Rootsi füüsiliselt takistada kolmandate riikide kodanike sukeldumist „Estoniale” . (De facto takistab sukeldumist lepinguosaliste riikide poolt uppunud laeva ümber tekitatud kaitsekiht.) Lepingu otsene mõju sellistele kolmandate riikide kodanikele on aga teadmine, et Eesti, Soome ja Rootsi kriminaliseerivad laeva „viimase puhkepaiga rahu häiriva mistahes tegevuse” (Artikkel 4 lg 1). Kuigi selline kriminaliseerimine pole kaugeltki vaba õigusprobleemidest, siis sellised kolmandate riikide kodanikud teavad, et neid ähvardab vahistamine ja kohtu alla andmine vabaduskaotusliku perspektiiviga, kui nad satuvad Eesti, Soome või Rootsi territooriumile, sh territoriaalvetesse.        

2. Kas ja milliseid erinevaid tõlgendusi saab sellele kokkuleppele anda? Kas kokkuleppe poolte ühine tegelik tahe väljendub kokkuleppes selgelt?

Igale rahvusvahelisele kokkuleppele saab soovi ja tahtmise korral anda erinevaid tõlgendusi. (Vt näiteks debatte seoses riikide õigusega relvastatud enesekaitsele ÜRO põhikirja Artiklis 51, eriti küsimusega, kas „ennetav rünnak” võib ka olla enesekaitse.) Tõe kriteeriumiks siin on, mida ütleks üles kerkinud tõlgendamisprobleemi kohta erapooletu rahvusvaheline kohus. Rahvusvaheliste lepingute tõlgendamisel antakse õiguskindluse saavutamiseks eelistus nn objektiivsetele elementidele (mida pooled reaalselt kirja panid; mida nende poolt kirja pandud sõnad, laused ja normid keeleliselt ja sisuliselt tähendavad), jättes nn subjektiivsed elemendid (mida silmas peeti, mõeldi, taotleti) tahaplaanile. [3]

Siinkirjutaja on seisukohal – tuginedes lepingus kirjapandud objektiivsetele elementidele –, et kokkuleppe poolte ühine tahe väljendub kokkuleppes piisavalt selgelt. Väga raske (et mitte öelda: võimatu) on täna välja selgitada, millised subjektiivsed kaalutlused, informatsioon või selle puudumine, mõjutasid just nimelt kokkulepitud normideni jõudmist. Rahvusvahelise õiguse jaoks loeb see objektiivsus, milleni subjektiivsete kaalutluste kaudu jõuti.

3. Kuidas tuleks aru saada kokkuleppe poolte õigusest võtta tarvitusele meetmeid vraki kaitsmiseks? Kuidas seda õigust on võimalik piiritleda? Kas seda õigust on võimalik kasutada ka ühe kokkuleppe poole vastu, kes üritab teostada vrakil uuringuid?

Nagu eelpool juba tsiteeritud, sätestab Artikkel 4 lg 3, et lepingupooled võivad „võtta meetmeid vraki kaitsmiseks või vrakist põhjustatud merekeskkonna saastuse ärahoidmiseks”. Sellest sättest tuleks aru saada nii, et Eesti Vabariik kui uppunud laeva lipumaa, Soome Vabariik kui riik, kelle majandusvööndis ja mandrilaval uppunud laeva vrakk asub ning Rootsi Kuningriik kui suurima hulga ohvrite kodakondsusmaa ja traagiliselt lõppenud laevareisi sihtmaa, on võtnud endale teatud eriõigused uppunud laeva ja tema kaitsmise suhtes. Seda sätet on lepinguosalised riigid juba piiritlenud, tekitades uppunud laevale füüsilise tõkke. Muus osas piiritleb kolme lepinguosalise riigi poolt kokkulepitud õigust rahvusvaheline mereõigus – eelkõige asjaolu, et tulenevalt laeva uppumiskohast on lepinguosaliste riikide õigused „katastroofiohvrite viimsel puhkepaigal” (Artikkel 1) aktiivset politseivõimu teostada piiratud.

Keeld ühel lepinguosalisel riigil teistest lepinguosalistest sõltumatult või vastuolus teiste lepinguosaliste tahtega vrakil uusi uuringuid teostada ei tulene otseselt Artiklist 4, mis näeb ette õiguse (võimaluse) võtta meetmeid vraki kaitseks. Selline keeld tuleneb terve lepingu, sh Artikli 4, süstemaatilisest tõlgendamisest. Soov kord juba kolme riigi poolt kinni kaetud laevavrakil veelkord – ja eraldi, teistest sõltumatult - uuringuid teostada on vastuolus lepingus kokkulepitud poliitika ja põhimõtetega.  

4. Milliseid võimalusi saab esile tuua laevavrakil uute uuringute teostamiseks?

Laevavrakil uute uuringute teostamiseks peaks selliseid uuringuid sooviv lepingu osapool kas saavutama kolme riigi vahel uute uuringute teostamiseks vrakil konsensuse (suure tõenäosusega tooks see kaasa vajaduse lepingu sätteid muuta või täiendada) või – sellise kokkuleppe mittevõimalikkuse korral – üritama lepingut tühistada.

5. Millised on laevavraki asukoha majandusvööndi rannikuriigi õigused ja millised on laeva lipuriigi õigused vraki suhtes?

Kui ei eksisteeriks käsitluse all olevat Lepingut, siis määratletaks antud juhul majandusvööndi rannikuriigi (Soome) õigused ja laeva lipuriigi (Eesti) õigused vraki suhtes eelkõige ÜRO 1982.a mereõiguse konventsiooni abil. [4] „Estonia” vrakiga seonduv õiguslik olukord jääks aga ainult ÜRO mereõiguse konventsioonile tuginedes ebaselgeks ja potentsiaalselt vaieldavaks. Polnuks täiesti kindel, kas väljaspool Eesti Vabariigi territoriaalmerd uppunud laeva vrakk ikkagi kuulub (ainuüksi) Eesti Vabariigile kui uppunud laeva lipuriigile. [5] Kuid selle õiguse teostamise õigus olnuks vaidlustatav majandusvööndi rannikuriigi ja antud kohas mandrilava kontrolliva riigi (Soome) poolt. Tõsi, tulenevalt ÜRO mereõiguse konventsioonist on rannikuriigi õigused majandusvööndis suhteliselt piiratud (võrreldes territoriaalmerega) ja seotud eelkõige kalavarude kontrollimisega. Soomel polnuks jurisdiktsiooni laevavraki üle. Siiski on rannikuriigil majandusvööndis konventsioonist tulenevalt ka keskkonnakaitselisi õiguseid, mille alusel majandusvööndi rannikuriik saanuks vaidlustada kooskõlastamata uuringuid jms.

Kui ei eksisteeriks Lepingut, siis tulenevalt tõsiasjast, et vrakk asub rahvusvahelistes vetes, oleks põhimõtteliselt igal riigil või indiviidil olnud õiguslikult võimalik vrakki uurida, sinna sukelduda jne. (Tegelikult eksisteerib see õigus vähemalt formaalselt teatud ulatuses ka pärast Lepingu sõlmimist, sest lepinguosaliste tungiv üleskutse „et avalikkus ja kõik teised riigid suhtuksid kohase igavese austusega reisiparvlaev „Estonia” asupaika”, vt Lepingu preambula, ei saa sisaldada õiguslikult kolmandatele riikidele siduvat „käsku”.) Eesti Vabariik saanuks küll selle vastu protesteerida, väites, et laeva vrakk kuulub temale, kuid samas saanuks näiteks mõni indiviid õigusega väita, et abikaasa x surnukeha või asi y kuulub temale. Samuti poleks Eesti Vabariigil olnud võimalik rahvusvahelistes vetes (ja Soome Vabariigi majandusvööndis) politseifunktsiooni teostada.

Seepärast oli Lepingu sõlmimine ühise tegutsemise kokkuleppimiseks tegelikult möödapääsmatu ja hädavajalik õigusliku kaose vältimiseks. ÜRO mereõiguse konventsioon on seega laeva registririigi, majandusvööndi rannikuriigi jne õiguste määratlemisel raamistik, üldkokkulepe (lex generalis). Käsitletav Eesti Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vaheline Leping on aga erikokkulepe (lex specialis). Kuna lex specialis pole antud juhul vastuolus lex generalis´ega (üldise rahvusvahelise õigusega), siis pole tema sätete kohaldumist vähemalt Eesti Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vahelistes õigussuhetes ÜRO konventsioonile tuginedes võimalik vaidlustada.

6. Kas ja kuidas saab seda kokkulepet lõpetada kooskõlas rahvusvahelise õigusega? Millised võimalused on Eesti Vabariigil sellest kokkuleppest taganeda või see denonsseerida?   

Leping on Eesti, Soome ja Rootsi vaheline reisiparvlaev „Estoniat” puudutav omamoodi „konstitutsiooniline leping”, mis kirjutab ette nö lõpliku olukorra ega sisalda seetõttu eksplitsiitset võimalust kokkuleppest taganeda või seda muuta. Üldjuhul sellistest lepingutest taganeda ei saagi. Kui siiski jõuda järeldusele, et konstitutsioonilist dokumenti on tarvis muuta, siis tuleb muudatust soovival lepinguosalisel riigil üritada veenda teisi „konstitutsiooonilises dokumendis” osalejaid konstitutsioonilise dokumendi sisu muutmise vajaduses.

Kui teisi lepingupartnereid ümber veenda ei ole võimalik, polegi rahvusvahelise õiguse järgi üldjuhul võimalik lepingust, mis muutmise võimalust ette ei näe, taganeda või sellist lepingut denonsseerida.

Rahvusvahelist lepingut on võimalik tühistada või kehtetuks tunnistada näiteks vea [6] ja/või pettuse [7] korral. „Estonia” hukku puudutava uurimise seisukohalt võib kõne alla tulla eelkõige Viini rahvusvaheliste lepingute õiguse konventsioonist tuntud „asjaolude põhjaliku muutumise” (clausula rebus sic stantibus) põhimõte. Viini konventsioon sätestab clausula rebus sic stantibus`e kui rangelt reglementeeritud erandi primaarseks loetavast üldpõhimõttest pacta sunt servanda (lepingutest tuleb kinni pidada). 

Viini konventsiooni artikkel 62 lg 1 sätestab:

1. Lepingu sõlmimisel esinenud asjaolude põhjalikule muutumisele, mida osalised ei oodanud ette näha, ei või viidata kui lepingu lõppemise või sellest väljumise alusele, välja arvatud juhul, kui:

a) sellised asjaolud olid oluliseks aluseks sellele, et osalised nõustusid endale lepingu kohustuslikkusega ja

b) asjaolude põhjaliku muutumise tagajärjed muudavad nende asjaolude kehtivussfääri, mis endiselt kuuluvad lepingu järgi täitmisele.

Sellele artiklile on lepingu lõpetamiseks põhimõtteliselt võimalik tugineda, kui näiteks õnnestub veenvalt tõestada, et ilmnenud on täiesti uued asjaolud, informatsioon ja asitõendid, mis ei olnud Lepingu sõlmimisel teada (või avalikustatud) ning mis muudavad senise kokkuleppe ideoloogia küsitavaks.

Siinkirjutaja peab siiski vajalikuks toonitada, et soov lepingut tühistada on välispoliitiliselt väga drastiline samm, eriti väikeriigi jaoks ja eriti küsimuses, mida on seni juriidiliselt siduvates vormides lahendatud kolme lepingupartneri ja lähedase riigi koostöös. Seetõttu tuleks tühistamisele kindlasti eelistada uue konsensuse otsimist lepingupartnerite vahel, seda enam, et tühistamisel tekivad täiesti uued juriidilised ja praktilised probleemid, mh seoses riigi vastutusega rahvusvahelises õiguses. 

7. Kas rahvusvahelise õiguse praktikast on võimalik tuua näiteid viimase puhkepaiga rahu tagamise kokkulepete sõlmimise ja nende kohaldamise kohta?

Siinkirjutajale pole teada analoogseid lepinguid rahvusvahelise õiguse praktikast; eelkõige aga pole teada, et oleks kerkinud üles analoogseid tõlgendamisprobleeme.


Dr iur Lauri Mälksoo

TÜ rahvusvahelise õiguse õppetooli hoidja,

Dotsent


9. juunil 2006.a