Üksmeelne meeskond leidis tee suurriigi tippu
See oli ainus kord okupatsiooniaastate jooksul, mil noortel eestlastel õnnestus nii kaalukas turniir võita. Toonasest võidukümnest on praegu elavate seas kuus meistrit.
Korvpalliasjatundjad on nimetanud toonast meeskonda Eesti kõigi aegade tugevaimaks noortekoondiseks, kes oli tugev nii mängutehnikas kui -taktikas.
Treener Krevald nimetab edu pandiks aga eelkõige meeskonnas valitsenud tugevat üksmeelt. “See meeskond töötas nagu üks mees. Meeskonnavaim oli sedavõrd tugev, et sellele polnud liidus vastast,” meenutab Krevald.
“Esikoht oli suur üllatus meile endalegi. Peamised teened olid selles treeneril, kes oli tõelise meeskonna kasvatanud,” ütleb võitnud võistkonna kapten Mati Idlane, kes on jalgpalli kuju Karl-Richard Idlase poeg.
14.–27. augustini Moskvas uhiuuel LuÏniki staadionil peetud suurturniiriks õnnestus Krevaldil komplekteerida pikakasvuline mees- kond, kus tervelt kuus mängijat kümnest olid 185–194 cm pikad. Tollal oli see märkimisväärne pikkus. Valikusse mahtusid treenerite Heino Kruusi, Atko Viru, Selma Multeri ja Märt Sepiku õpilased.
Otsustas viimane mäng
Pikal ja raskel turniiril said Eesti poisid järjest kindlaid võite, kuid sekka tuli ka kaotus Gruusialt. Kohtumine Lätiga jäi viiki 36:36 ja sellega teeniti üks punkt. Enne viimast vooru oli kõik lahtine. Eestit ootas ees mäng väljakuperemeeste, Moskvaga. Enne seda kohtusid aga veel Läti ja Gruusia. Viimane neist oli tunnistanud enne seda ainult Leningradi paremust.
“Et meil võimalus esikohale säiliks, pidi Läti kindlasti võitma. “Kolakas” (Krevaldi korvpallurinimi – toim.) meid seda mängu vaatama ei lasknud, istusime kogu mängu staadioni kõrval bussis ja ootasime. Kuni ükskord Krevald tuli ja ütles: “Nii poisid, nüüd on kõik teie teha!” Järelikult oli tulemus soodne,” meenutab Idlane.
Eesti alustas Moskva vastu põhikoosseisus: ees Eek, Lepmets ja Jans, taga Idlane ja Levo. Kullale tulekuks oli vaja Moskva alistada vähemalt viie punktiga.
Algus oli eestlastel rabe ja jäädi 1:6 taha. Krevald nõudis kõrvalt rahu ja julget pealeviskamist. Ning mängupilt muutus tundmatuseni. Eesti võitis poolaja 41:15!
“Vaheajal pakkus Krevald, et vahetaks põhikoosseisu välja. “Ei maksa! Lase minna niisama. Mis kindel, see kindel,” arvas siis mängust õhetav Idalne ja sama nõudsid ka Lepmets ning Jans. “No olgu peale,” nõustus ka Krevald,” kirjutas otsustavast mängust ajaleht Noorte Hääl.
Idlane meenutab nüüd, et see oli vist ainus kord, kui nad Krevaldiga ei nõustunud. Eesti võitis Moskvat 74:48 ja kuldmedalid olid käes.
Ei olnud autoritaarne
Autasustamisel ulatati igale mängijale punasesse kalinguri köidetud aukiri, t‰empioni kuldÏetoon ja käekell. “See oli Pobeda kell. Väga hea kell, käib mul siiamaani,” ütleb Idlane. Veel nüüdki kiidavad mängijad Krevaldit kui tookordse võidu peaarhitekti.
“Ma ei olnud autoritaarne treener, mängijate peale ei karjunud. Püüdsin alati rahulikult olukorda seletada ja poisid said sellest aru. Kui võtsin aja, siis tegime kõik asjad omavahel rahulikult selgeks,” räägib meistrite juhendaja.
Krevaldi sõnul mõjus selline suhtumine poistele hästi ja nad usaldasid tema nõuandeid täielikult. Tänu spordiametnike mõistvale suhtumisele korraldati koondisele vajalikke treeningulaagreid, et turniiriks igakülgselt valmistuda.
“Mäletan, kuidas laagrites sai poistele korraldatud jõuproove. Ühel varahommikul tegime näiteks viimases laagris Pärnus kalapüügi- võistluse. Kui see hakkas juba läbi saama, kargas Tõnno Lepmets korraga nurga tagant välja, suur kala käes: “Treener, ma vist võin sellega päris kõrge koha saada,” säras poiss.
Veel järgmisel kolmel aastal viis Krevald Eesti noortekoondise liidus medalile.
