(Harrastus)teater on teater on teater
Nii moodustub kaks programmi: neli lavastust põhiprogrammis, neli maakondlikus. Esimesele kategooriale antakse tipmise auna Grand Prix, teise hulgast selgitatakse Laureaat. Näitlejapreemiatele võistlevad kõik lavastused ja osatäitmised koos.
Festival avatakse Hobuveskis laupäeva keskpäeval. Avab näitlejate liidu esimees Raivo E. Tamm ja püüab defineerida harrastajate ja professionaalide erisuse – kui professionaalne näitleja pahatihti ei taha lavale minna, siis harrastaja tahab ALATI.
Ja tõsi ta on. Selles need kaks päeva veenavad – neid, keda veel tuleb veenda. Tegelikult ei ole see lause mingi tuumafüüsika või jalgratta leiutamine – asi ammu teada, aga sageli väärtustab lause lausuja isik. Ning saali läbib vaikne kahin. Ei, see ei ole mitte niivõrd kohmetu rõõm tunnustusest, see on pigemini kergendusohe. Näete, me oleme õigel teel, meist saadakse aru, isegi PÄRIS näitleja, liidu esimees, teab seda ja julgeb öelda. Julgeb öelda!
Üksiti muidugi on tõsi ka see, et piir harrastava ja palgaliselt mängiva teatri vahel, veelahe, mis oli veel mõned aastad tagasi väiksema ookeani mõõtu, on tänaseks niruks ojakeseks kuivanud. Küsimus ei ole mitte ainult selles, et harrastajaid juhendavad profid, et täis- ja poolprofid kohati kaasa mängivad – esimene on alati olnud ja teine kohati samuti – oluline märksõna on just tahe. Ja teater.
On mõistlik traditsioon, et selliste festivalide zˇürii annab näitlejaile-lavastajaile tagasisidet. Nii meiegi. Ja mitte ninnunännutamist stiilis “küll te olete tublid” ei taha näitlejad kuulda ega žürii rääkida. Vaid asjast – mis toimib, ja mis mitte. Ausalt ja omavahel. Sest vahet ju pole, kas sa saad lavalolemise eest palka või mitte – inimene on ostnud pileti, on saalis ja vaatab. Näitajal on vastutus, ta vastutab nii saalisistuja aja kui ka rahakoti ees. Mõtlemise ees niikuinii.
Teater — see on imelihtne
Jah, esmapilgul, kui teatrit vaadata, tundub see lihtne. Inimesed räägivad laval nagu elus, suhtlevad ja on. No mis seal keerulist saab olla! Ma teen seda ju iga päev, nii ma elangi!
Kui ise tegema hakata, muutub kuratlikult keeruliseks, sest tekib küsimus: kuidas ja MIKS siis ikka?
Ning kui omakorda teatriga kokkupuutununa distantsile taanduda, lihtsustada, reeglid võimalikult selgelt ja lihtsalt, pooltoone arvestamata sõnastada, siis on jälle lihtne. Nii-öelda lihtne.
Näitleja olgu laval olemas – suhelgu, kuulaku, mõelgu, mõtestagu oma tegevus, kui on teada, miks sa midagi ütled, tuleb – kuidas sa seda teed? – juba enam-vähem ise kaasa. Sellisel basic-level’il. Ja ükskõik kui groteskses või võõritatud võtmes lavastus ka ei oleks – kui näitleja teab, miks ta laval on ja mida ta seal teeb, siis sünnib n-ö lavaline orgaanika, mida on hea vaadata. Ehk teisisõnu: laval võib ka klaasi süüa, kui see on põhjendatud.
Harrastusteatri tipmine tase, mida riigifestivalil näeb, on selline, mida tegijad häbenema ei pea. Mitte ühestki asendist, mitte ühegi teatriga võrreldes. Nad on hea teatri ruumi täieõiguslik osa.
Selleaastane Grand Prix, rändauhind, rändas tagasi sinna, kust ta tuli. Tartusse. Vilde teatrisse. Raivo Adlase juhendatav ja lavastatav punt näitab viimaste aastate tipptaset: näitlejatöid ja – mis ehk olulisem – näitleja ülesannete lahendusi, mis oleksid ka kogenud lavainimestel kõike muud kui lihtsad sooritada oleks. Lavastus “Gupikene” on tükk, mida soovitan mina (ja ka teised žüriiliikmed) vaadata kõigil mõõduka ja kõrgendatud teatrihuviga inimestel, ning tähele panna, kuis parima naisnäitleja auhinna saanud teatriteaduse tudeng Piret Kuub poolteist tundi tükki veab, ilma et erilisi väsimuse märke ilmutaks. Uskuge, see on kõrge pilotaaž.
Kuigi žürii töös peaauhinna määramine suuri raskusi ja vaidlusi ei tekitanud, et tähenda see, et Vilde teatri selleaastane tükk oleks olnud järgnevatest mitu pead üle. Kohe kannale – ja võrdselt – astusid ka Anton Hansen Tammsaare nimeline teater lavastusega “Mere vaikus” ja teater Randlane tükiga “Me kohtume sealpool pilvi”. Mõlemad aastaid tuntud trupid.
Tammsaarelaste lavastuse suurim pluss on ehk detailitäpsus ja harvanähtav puhtus, ent ometi jäi Allan Kressi lavastus külmaks ja eemalseisvaks, olles sellisena küll põhjendatud, aga teatri “maagilise miski” seisukohalt vildelastest kukesammu võrra taga.
Lavastaja Indrek Pangsepp Randlasest on teinud üüratu töö, et Triin Sinissaare mitte just õnnestunuim näitemäng orgaaniliselt lavale paigutada, ent alati sellest ei piisa. Kuigi – nagu ütles Kaie Mihkelson – see on kuldne näide sellest, kuis lavastaja sureb näitlejates.
See tähendab head, mitte halba – näitlejad laval teevad lavastuse olemasolevaks, lavastajatööd esialgu nagu ei paistakski. Samas on keegi need inimesed, rollid elule tõuganud – lavastaja.
Niisiis on puhas rõõm vaadata, kui lavale tõukab inimesi puhas rõõm, tahe ja lust. Soovitan kõigile! Otsige harrastusteatreid ja käige neid kaemas.
