Mare Müürsepp

lastekirjanduse uurija

Alustan esimesest kokkupuutest Juhan Jaigi loominguga. Kogumik “Kaarnakivi”, mis koondas nõukogude ajal pikalt teadmata ja lugemata olnud kogumike “Võrumaa jutud” I ja II, “Tondijutud” ja teiste selliste sisu, ilmus 1980. aastal. Selsamal aastal olin läinud  maakooli algklasside õpetajaks. Kolmanda klassi lapsed pidid teatud päevaks tooma kaasa omal valikul viimati loetud raamatu. Väike poiss, metsamehe poeg, tuli “Kaarnakiviga” klassi ette. Madalal vaiksel häälel luges ta selle esimest lugu. Ehkki ta loetut vaid napilt kommenteeris, oli arusaadav, et tema jaoks olid need jutud põnevad olnud. Sain varsti tundma ka tema kooliteed – suurte kuuskede vahel. Seal võis ta neid tonte, naksikesi ja puraskeid kohata küll, eriti pimedal talvehommikul kooli vantsides. Siiamaani seostub Jaigi lugude pildistik mulle mitte üksnes Võrumaa metsadega, kust need lood tulnud on, vaid ka selle Pärnumaa poisikese kodukohaga.

Jaigi jutud, ilmavalgust näinud 1930ndatel, ei saanud eesti lapse lugemislaual kaua olla. Pärast mainitud “Kaarnakivi” on neid 1990ndatel neid ridamisi jälle välja antud, eriti usinaks on kujunenud kirjastus Canopus. 

Ehkki Jaiki ei ole kuigivõrd lastekirjanikuks peetud, on tema aines ja laadis midagi sellist, mis eesti lastekirjandust tublisti rikastab. Jaik kirjutab, nagu kõneleks. Lastekirjanduses ongi oluline olla lähedane suulisele kõnele. Tema esitusviis on üksikasjalik, naljaka naiivsusega välja peetud. Tundub, et siinsamas ligidal on see tore onu, kes lugu pajatades loob, kerib jutulõnga nagu kuskilt suurest kerast, kus see elades ei lõpe. Et Jaik tõesti oligi hea seltsiline, armas isa ja lahke kõigi laste ja muude vastu, on tema tütar Ilo ka otse välja öelnud. Jaik mõjub rõõmsana nii pildil kui ka pajatuses. Kogumikku “Kaarnakivi” on koostaja haaranud ka väga sünge sisuga lugusid – “Laanemees”, “Tohu hobune” ja muud, mis kuidagipidi lastekirjanduse kanti ei kisu. Samas on Jaigil mitu lugu, mis kindlasti peaksid minema eesti laste huumoriantoloogiasse, kui keegi sellise teha võtaks: “Õppimismasin” ja “Kuri kuumees” on minu meelest kohe järjekorras esimesed.

Jaigi meeletu fantaasialennu näiteks sobib lugu tondist nimega Jutsivurr (kogumik “Tondid, hundid ja hobud”). Lugu seisab koos kahest pildist. Algul satub tont järsku Aafrikasse, kus pistab kinni kolm krokodilli ja võtab jõehobuse, et sellega koju Eestisse naasta. Teine pilt tuleb siinpool Valgat, kus tondil kõht järsku tühjaks läinud. Ta neelab alla esmalt jõehobu, siis käriseb kõht lõhki ja edasi läheb paaniliseks karude söömiseks: allaneelatud karu saab kõhust välja ja läheb uuesti söögiks. Nii kugistab tont enda teada sada karu alla. Jutt meenutab nii Münchhauseni lugusid kui ka muid rahvaliku algega pajatusi inimesest või loomast, kes jahtides või kalastades üht ja sama looma mitu korda püüdma satub. Lutsulgi on üks selline kalapüügilugu. Kui veel otsida kirjanduslikke analooge, siis kirjutas sedalaadi rahvajutu motiividel, kuid konkreetse paiga ja tänapäevaste oludega seonduvaid lugusid 1930ndatel Karel Capek (“Üheksa muinasjuttu”).

Palju on Jaigil sõnamängu – tegelaste ja kohtade nimed (Sikasäka, Kitikõti, Vanavaka ja Külimitu); siin-seal eredaid meeleolupilte – suveõhtu, mis soe ja tuuletu, mil põllult toodud kahe hiilgava kihvaga harkader jääb seina najal unistades kaugele vahtima kui noor elevant… Luiskamise hoogu on vahvasti.

Selliste lopsakate lugude saatel möödub sünge hilissügis rõõmsamalt.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid