Martin Oja: animatsioon ei saa semiootikata
—Sa õpid praegu semiootika magistrantuuris. Kuidas sa animatsiooniga tegelema hakkasid, kust see huvi tekkis?
— Film, iseäranis animatsioon, on minu jaoks kõige maagilisem, kõige suuremate võimalustega kunstiliik. Sellesse võib lülitada kõiki teisi loominguvorme. See on samasugune maailma loomine nagu kirjutamine, pildistamine, muusika või graafika loomine.
Hea animatsioon on minu jaoks alati tundunud võlukunstina ja tundub praegugi. Eriti suur rõõm on siis, kui asjad omaenda käe läbi sõna otseses mõttes liikuma hakkavad.
—Mustkunst on ka maagiline. Kas sul selle vastu ei ole kunagi huvi olnud?
— Kunagi oli. Põhikooli algul tegin ühel klassiõhtul isegi oma mustkunstisõu. Aga sinnapaika see jäigi, praegu ei mäleta vist enam ühtegi trikki.
—Milliseid huvisid sul veel on?
— Kõik asjad, mida ma hästi ei oska või millest päriselt aru ei saa, on huvitavad. Selliseid asju on väga palju. Mõistagi tuleb teha valik, millega tegeleda ja millest loobuda. Kui aega oleks, tegeleksin rohkem spordi ja muusikaga.
—Kui palju sa enne “Rain Terraini” tegemist animaatorina tegutsenud oled?
— “Rain Terrain” on igas mõttes debüütfilm. Olen filmide tegemisest palju mõelnud ja unistanud, aga sel või teisel põhjusel pole võimalust avanenud. Kulus parajalt tahtejõudu, et esimene katsetus lõpuni viia.
—Mis on animatsiooni puhul sinu jaoks kõige raskem ja mis kõige kergem?
Olen animatsiooniga liiga vähe tegelenud, et oskaks täpselt vastata. Kõige raskem on minu jaoks rutiin, igasugune rutiin.
—Kas animatsioon on rohkem su põhihuvi või harrastus, mingi tuhin?
— Animatsioon on mingi punkt, kuhu ma juba kaua jõuda tahtsin. Ja kavatsen sellega kindlasti jätkata. Viimasel ajal on suurim huvi 3D-animatsiooni vastu, mida omal käel õpin.
—Miks just animatsioon? Miks mitte näiteks mängufilm?
— Animatsioonis on hea väljendada asju, mida on mängufilmis raske või võimatu esile tuua. Samas on sul kui loojal suurem kontroll. Mängufilmis võib tervikmulje ära rikkuda üksainus halb näitleja. Või valgustus. Või ebaõnnestunud helilõik. Või mõni muu ootamatu ja vääramatu asjaolu.
Mängufilmi tegemine, kui jõudu on vähe, võib taanduda puhtalt logistikale ja muutuda tuimaks sekelduseks. Aga need pole tegelikult mingid põhjused, miks mängufilme mitte teha. Ütleme, et lihtsalt juhtus nii.
—Kas sinu kui animaatori ideed on kuidagi seotud ka semiootikaga? Kas su looming on näiteks väga märgiline?
— Küllap on “Rain Terrain” sama märgiline kui ükskõik milline teine multifilm. Võib-olla on rohkem märgiteadlikkust. Semiootik aimab tavaliselt ette, kuidas tulevane vaataja üht või teist asja näeb ja tõlgendab.
—Miks sa üldse semiootikat õppima läksid? Kas sul oli kindel huvi asjade tähenduste ja tõlgendamise vastu?
— Algul õppisin kirjandust. Uuem kirjandusteooria, mis mind kõige rohkem huvitas,
on semiootikaga tihedalt põi-munud. Ühel hetkel sain aru, et kõik humanitaaralad, kui süvitsi minna, viivad semiootikani välja.
Teisiti öeldes: neil pole semiootikast pääsu. Võib öelda, et kõiki humanitaarteadusi huvitab tegelikult üks ja sama küsimus: kuidas inimesed mõtlevad ja suhtlevad. Semiootika annab sellele päris häid vastuseid.
—Mis on sõnum, mida sa maailma saadad? Kas sul üldse on eesmärk sõnumit levitada või on animatsioon sinu jaoks pigem mingite hetkeideede teostamine, emotsioonide väljaelamine?
— Käesolev film on rohkem maailmataju, peegeldus, emotsioon. Nägemus mingitest müütidest ja sellest, kuidas asjad käivad. Samas kirjutan ma viimasel ajal tekste, millesse püüan otsest sõnumit panna. Kui filmi tehes pidevalt sõnumi peale mõelda, on tulemuseks propaganda. Aga mõned sõnumifilmi ideed on mul küll.
—Millised need sõnumid on?
— Need on lihtsad sõnumid, milles pole kübetki originaalsust, aga mis vajavad ikka ja jälle ülekordamist. Näiteks keskkonnateema. Enamik inimesi elab oma jõhkralt väikeses maailmas ega suuda reaalselt tulevikule mõelda. Nad ei saa aru, et kõik asjad on omavahel seotud. Puude raiumine või elu eest tarbimine ei pruugi tagasilööki anda täna või homme, aga aastate pärast on see garanteeritud.
Tulevik pole liisinguintress ja pensionisammas, vaid stressirohke tervist kahjustav keskkond, vägivald ja lääneliku heaoluühiskonna lagunemine. Totaalne mälupuudus on ka inimeste poliitilises käitumises. Miks valitakse tagasi neid, kes on korra valetanud?
—Kelleks sa lapsena saada tahtsid?
— Hee... bioloogiks. Tead küll, Gerald Durrelli “Minu pere ja muud loomad”.
Kogu see huvitav salapärane värk, mis meie ümber liigutab. Ja ekspeditsioonid kaugetele maadele, kus ootavad ees suured avastused.
Martin Oja
•• Sündinud 22. juunil 1978 Tallinnas
•• Õppinud Tartu ülikoolis kirjandust ja rahvaluulet, lõpetanud 2005. aastal semiootika eriala.
•• Praegu õpib sealsamas semiootika magistrantuuris.
•• 2004 ilmus luulekogu “Keelatud raamat”
•• Kirjutanud ka filmikriitikat ja tõlkinud raamatuid.
•• “Varjude maa” sai Tartus konkursil Tudengifilm 2006 eripreemia, osales Pöffil Animated Dreamsi eriprogrammis “Uus ja uhke Eesti anima” ning Sleepwalkersi tudengifilmide rahvusvahelises võistlusprogrammis, kuhu laekus 297 võistlustööd.
•• “Rain Terrain” ehk “Varjude maa” heidab kuue minuti jooksul pilgu müstilisele maale, kus kasvavad vihmavarjud. Filmi võib vaadata ka kui metafoori süsteemist ja sellele vastuhakkamisest.
