Peatoimetajate ja ajalehte liidu esimehe üldise arvamuse kohaselt võib tegu olla ohu märgiga, eriti Keskerakonna ajalehte väljaandva mittetulundusühingu poolt Vesti Dnja soetamise puhul. Tulu pole ju vaja. Kuus korda nädalas ilmuva Vesti Dnja trükiarv on 10 000, sama suur on tiraaž ka Kesknädalal, kuid see ilmub kord nädalas. Arvamusliidrite hinnangul ei saa see leht nüüd jääda Keskerakonnast sõltumatuks, sest on mõeldud venelaste häälte mõjutamiseks. Seda kõike vaatamata sellele, et Kesknädala päises puudub viide Keskerakonnale, vaid on kirjas, et tegu on „rahva poliitikalehega”. Oht on ka poliitiliste ambitsioonide salgamine.
Keskerakonna toetaja kommivabrikant Oliver Kruuda on soetanud osaluse ajalehes Põhjarannik (tiraaž 10 000) ning ajakirjad Sporditäht ja Ärielu (7000). Keskerakonna rahastaja laevnik Vjatšeslav Leedo asutas ajalehe Oma Saar.
Nende, suhteliselt spetsiifiliste või piirkondlike väljaannete soetamisel ärimeeste poolt ei usu peatoimetajad väga suurt kallutatust, pidades sellist ostu propandakaalutlustel mõttetuks. Oht on tõenäoliselt üledramatiseeritud, kuid ka head nahka ei maksa siit loota.
Kokkuvõttes peavad eksperdid ohtlikuks suunda, kus teatud ringkond kavatseb meediat kokku ostes propagandamasinat tekitada, kuid usuvad, et Eesti ühiskond on ülepolitiseeritud meediamasina loomiseks liiga kaugele arenenud.

Lea Larin: Ma ei usu Vesti Dnja sõltumatust Keskerakonnast
Eesti Päevalehe peatoimetaja Lea Larini sõnul ei saa uskuda Kesknädala väljaandja poolt üles ostetud ajalehe Vesti Dnja Keskerakonnast sõltumatuks jäämist.
„Vesti Dnja ostjale - Jüri Vilmsi Sihtkapitalile kuuluv ajaleht Kesknädal ei esinda kohe kindlasti tasakaalustatud ja kallutamata meediat, meenutagem kasvõi presidendivalimistele eelnenud patoloogilist mudaloopimist president Ilvese ema pärinemise kohta,” ütles Larin.
Keskerakond aga vajab tema hinnangul kindlasti lisaks Kesknädalale venekeelse elanikkonna poolehoiu jäktuvaks alalhoidmiseks väljundit venekeelsesse meediasse, eriti nüüd, mil taas on tekkimas reaalne konkurents venelasi rahvusena esindava erakonna - konstitutioonipartei poolt.
„Meenutagem sedagi, et Vesti Dnja peatoimetaja Aleksandr Tšaplõgin kandideeris 2003. aasta riigikogu valimistel keskerakonna nimekirjas (ja sai 708 häält), ning regulaarselt venekeelsete ajalehtede sisust ülevaateid üllitav Ivan Makarov nimetab just Vesti Dnjad tihtipeale Eesti vaenuliku vene meedia kontekstis näitena,” märkis Larin.
Üldistatult ei sisenda enne suuremaid valimisi toimuvad meedia omandisuhete muudatused ja uute väljaannatega alustamine Larini sõnul julgust uskuda nende väljaannete neutraliteeti ja kvaliteeti.

Priit Hõbemägi: Keskerakond ostis uue propagandakanali
Eesti Ekspressi peatoimetaja Priit Hõbemäe hinnangul pole Vesti Dnja ostmine Kesknädala väljaandja poolt üllatus, sest Keskerakond on ennast juba ammu venekeelsete valijate häältega sidunud.
„On ootuspärane, et neil on hädavajalik omada kanalit, mille kaudu nii valimis- kui ka muud propagandat edastada,” ütles Hõbemägi Päevalehele, hinnates Kesknädala väljaandja Jüri Vilmsi Sihtkapitali poolt Vesti Dnja ostu.
Venekeelse meedia omamine tähendab tema sõnul alati sekkumist ka kohalikku vene poliitikasse, mida iseloomustavad poliitiliste kildkondade tülid ja leheomanike majanduslike huvide toetamine.
„Ka sellesse konteksti sobib Vesti Dnja ostmine Kesknädala väljaandja poolt hästi, sest vene lugeja on harjunud, et venekeelsed ajalehed teenivad kellegi huve. See tendents lihtsalt jätkub ka uue omaniku puhul,” märkis Hõbemägi.
Kui väikese venekeelse ajalehe või eestikeelse kohaliku ajalehe osaluse ostmisel on veel mingi mõte, siis marginaalsete ajakirjade kokkuostmine meenutab Hõbemäe hinnangul küll mõttetut šoppamist ja raharaiskamist.
Näiteks Keskerakonna toetajana tuntud Oliver Kruuda on viimastel nädalatel ostnud viiendiku Ida-Virumaa maakonnalehest Põhjarannik, samuti ajakirju Sporditäht ja Ärielu kirjastava Inreko Pressi.
„Nende abil pole võimalik teenida mõistlikku kasumit ega masse mõjutada. Aga eks meediaärisse astuvad uustulnukad peavad ise oma vead ära tegema,” lausus Hõbemägi.

Igor Rõtov: meediaostud on poliitilise suunaga
Äripäeva peatoimetaja Igor Rõtovi sõnul on Keskerakonna ja selle toetajate sukeldumine meediaärisse poliitlise suunaga, kuid see ei kalluta lehetoimetusi neist piisavalt sõltuvaks.
„Lõhnab selle järgi küll, et see on otsese poliitilise suunaga,” ütles Rõtov viimaseid meediaoste Päevalehele kommenteerides. Rõtovi hinnangul ei pruugi aga ostjad ise seda nõnda näha. „Nemad võivad hinnata seda teistmoodi - et kogu meedia on nende vastu ja nad üritavad seda olukorda tasakaalustada,” lausus Rõtov.
Äsja soetas Kesknädala väljaandja Jüri Vilmsi Sihtkapital 100-protsendilise osaluse ajalehes Vesti Dnja. Keskerakonna toetajana tuntud Oliver Kruuda on viimastel nädalatel ostnud viiendiku Ida-Virumaa maakonnalehest Põhjarannik, samuti ajakirju Sporditäht ja Ärielu kirjastava Inreko Pressi.
Rõtovi seisukoht väljendub kõige selgemalt Äripäeva esmaspäevases juhtkirjas: „Äripäev ei muretsekski, kui ajalehe ostaks näiteks Indrek Neivelt - ärimees, kes ei ole seotud otseselt ühegi poliitikaringkonnaga. Teine asi on, kui seda teeb Savisaar või temaga seotud ettevõtjad. Äri ja poliitika tugeva liidu võimutäiusest on seni puudunud vaid meedia, Kesknädal ei suutnud seda rolli täita.”
Rõtovi hinnangul on poliitiliste leheostude tendents Eestis uus, sest 15 aasta jooksul, kui Eesti sõltumata meedia on eksisteerinud, pole ta avalikult poliitilise suunitlusega meediainvestoreid näinud.
„Iseenesest ma arvan, et enamik Eesti ajalehtede toimetusi ei kaota oma sõltumatust, kui varjamatute poliitiliste motiividega investor nende lehe ära ostab,” märkis Rõtov.
Ta tõi näiteks Kruuda ja Põhjaranniku - tundes Põhjaranniku ajakirjanikke, ei usu ta, et nad satuksid Kruuda või Savisaare mõju alla.
„Usun, et Eesti ühiskond on piisavalt demokraatlikuks arendenud, et igasugused sellised katsed jätavad pigem koomilise varjundi kui et kujutavad endast ohtu. Asjad ei käi enam nii lihtsalt,” arvas Rõtov.

Ajalehtede liidu juht Toomas Leito: näen ohu märke sihtasutuse meediaostus
Eesti ajalehtede liidu esimehe Toomas Leito sõnul näeb ta ohu märke selles, et ühe erakonna ajalehte väljaandev mittetulundusühing soetas erakonnavälise ajalehe.
Rääkides üldiselt suurärimeeste ja erakondade poolt meedia soetamisest ütles Leito, et ei tasu sündmustest ette rutata enne, kui lehed on uute omanike all natuke aega töötanud.
„Ajakirjandusevabaduse võib see seada ohtu küll, aga kui need lehed töötavad ärilistel alustel ja tahavad meediaturul konkureerida, siis peavad nad olema vähemalt osaliselt sõltumatud,” lausus Leito.
Lehti ostavad tema sõnul kokku ikkagi ärimehed, kes pole poliitikasse otseselt läinud, mitte erakonnad kui sellised.
„Pole ju kuulnud, et Kruuda kandideerib mingis erakonnas valimistel. Oht on üle dramatiseeritud,” ütles Leito.
Viimana tehing, Keskerakonna ajalehe väljaandja, Jüri Vilmsi Sihtkapitali poolt Vesti Dnja ost teeb Leito siiski murelikuks.
„See on ohu märk minu jaoks, sest ostja on mittetulundusühing, millel on selged poliitilised ambitsioonid. Kesknädal on ju partei ajaleht. Siis see ei tähendagi, et ta peab tulu tooma, vaid kajastama selle partei seisukohti ja huvisid,” ütles Leito.
Ajalehtede liidu esimeest kummastas veidi ka tõik, et sihtasutus kannab Jüri Vilmsi nime, kes oli selgelt parempoolne poliitik.

Väino Koorberg: riiklike ajalehtede ärajäämine saab jätku
SL Õhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg näeb Vesti Dnja ostus jätku riikliku ajalehe projekti ärajäämisele ja PR-tehnika kasutamisele propagandistliku infovoo tekitamiseks.
„Eestis on juba pikka aega räägitud riikliku propaganda tegemise vajadusest, sest ajakirjandus olevat kallutatud, ebaobjektiivne, sõltuv välismaistest omanikest jne. Tegelikult selle vingumise sildi all ehitatakse juba pikemat aega üles ühiskonda, mis demokraatliku osaluse, igaühe otsustusõiguse ja indiviidi analüüsivõime asemel paneb pearõhu riiklikule propagandale,” ütles Koorberg.
Eesti avalikus ruumis ei ole tema hinnangul probleem niivõrd ajakirjanduse kallutatuses ja ebaobjektiivsuses, kuivõrd selles, et riiklikke (loe: erakondlikke) huvisid püütakse läbi suruda peamiselt PR-tehnika abil, selgitamise asemel võetakse appi reklaamlaused, pähemäärimine ja loosungid.
„Sellise surve tingimustes võib ajakirjanduse kriitilist hoiakut propagandistlikule institutsionaalsele infovoolule tõepoolest pidada kommunikeerija eesmärkidelt vaadelduna kallutatuks ja ebaobjektiivseks. Tegelikkuses on see lihtsalt vastujõud tõusvale propagandavoole,” selgitas Koorberg.
Riiklike ajalehtede ehk propagandalehtede loomise vahepealne tuhin on vaibunud. Ringhäälingunõukogu kontrolli pärast jagelus käib ja ilmselt ka jätkub, sest Putini-Venemaa eeskujulik televisioon on ka eesti poliitikutel silme ees kui mistahes valitava helesinine unistus.
Kohaliku omavalitsuse tasandil näeme Koorbergi sõnul juba ammu nn quasi-ajakirjandust, kus nn linnaosalehtede või ettevõttelehtede sildi all tehakse sisuliselt erakondlikku ajuloputust.
Ajalehe sõltumatusel on Koorbergi nägemuses mitu garantiid.
Majanduslik iseseisvus: ajaleht, mis teenib korralikku kasumit, saab olla tunduvalt sõltumatum kui väljaanne, mis jõuab napilt nulli või nõuab omanikult pidevalt lisainvesteeringuid.
Ajaleht, mille omanikul puuduvad selged poliitilised siseriiklikud huvid, saab olla palju sõltumatum kui väljaanne, mille omanik tahaks ühtaegu tarvitada oma investeeringut ka ruuporina oma ideede levitamisel.
Ajaleht, mille omanikud, kes teavad, mida tähendab ajalehetoimetuse sõltumatus ehk "newsroom integrity" saavad olla palju sõltumatumad, kui need, mille omanikud oskavad vaid röstriga kala praadida.
Lisaks oleks Koorbergi hinnangul hea, kui lugejad teaksid, miks konkreetset ajalehte tehakse ja kas see on äriprojekt, rahvuskultuuri toetamine või kollektiivne organisaator, agitaator ja propagandist.
”Arvan, et valimiste eel saame näha, mis sel rindel toimuma hakkab. Konkreetsetest tehingutest on mulle kõige huvipakkuvam olnud Vesti Dnja omandisuhe,” nentis Koorberg.