ILONA MARTSON: Vene kirjanik Ljudmila Ulitskaja: tahan harida kasvavat põlvkonda
Kui 1979. aastal sai noor naisteadlane NSV Liidu TA üldise geneetika uurimise instituudist samizdat-kirjanduse levitamise pärast sule sappa, ei osanud keegi aimata, et kaks aastakümmet hiljem saab temast üks Venemaa populaarsemaid kirjanikke. Kõige vähem oskas seda arvata Ljudmila Ulitskaja ise. Tõsi, ta kirjutas luulet, ja pärast vallandamist, kaheksakümnendatel sai kirjatöö ta põhiliseks elatusallikaks. Ta oli kirjandusala juhataja Juudi muusikalises kammerteatris, kirjutas artikleid, laste- ja nukunäidendeid, teatriarvustusi, multifilmistsenaariume, dramatiseeris raadiokuuldemänge ja tõlkis isegi Mongoolia luulet – sõnaga, tegutses raamides, mida tavapäraselt peetakse kirjanduse perifeeriaks. “Ma olin lahutatud, kahe väikese lapsega ega keeldunud ühestki kirjatööst,” tunnistab Ulitskaja, mööndes samas, et ainsa erandina keeldus ta Nõukogude ideoloogia propagandast.
Kuid siis tulid uued ajad, Nõukogude suurriik varises põrmu, viies endaga kirjandusmaailmas valitsevad hierarhiad ja sotsialistliku realismi kaanoni. Venemaa varakapitalistlikus kirjandussituatsioonis selgus muuhulgas ootamatult, et on palju huvitavaid naiskirjanikke, kes hakkasid justkui oma tundi oodates üksteise järel avalikkuse ette astuma.
Uue aja Venemaa kirjutavate naiste plejaadi üheks olulisemaks tegijaks osutus ka Ulitskaja. Kuid tunnustus lasi siin ennast oodata, esimene jutukogu ilmus alles pärast seda, kui autor oli saanud viiskümmend aastat vanaks (1994) ega teinud teda sugugi mitte paugupealt kuulsaks. Ulitskaja kirjanikupopulaarsus kasvas aegamisi, erilise reklaamita, “suust suhu” viisil. Kusjuures tema reklaamijateks ei olnud, vähemalt esialgu, mitte niivõrd kriitikud või kirjastuse müügiosakond, vaid pigem lugejad ise. Ulitskaja on oma parimat lugejat kirjeldanud õpetaja või raamatukoguhoidjana. Keegi soovitas kellelegi, too omakorda pakkus taas edasi.
Kirjanikuandelt meenutab Ulitskaja võib-olla kõige paremini suuri Põhjamaade saagakirjanikke Undseti ja Lagerlöfi. Ka tema trumbiks on eelkõige võrratu jutuvestmisoskus, milles ta paneb kirja oma perekonnakroonikad. Tema lugude olustik on muidugi sõudnud üpris kaugele Kristiina Lauritsatütre või Gösta Berlingi aegadest ning lemmikzˇanriks pole mitte jõgiromaan, vaid pigem novell või pikem jutustus. Sellisena on kirja pandud ka 1997. aastal ilmunud “Lõbus matus” (“Vesjolõje pohoronõ”), New Yorgi juudivene keskkonda viidud lugu, mille ilmumise puhul sai teoks ka järgnev intervjuu.
“Ma tahtsin, et “Lõbus matus” ei oleks kurb ega lootusetu raamat,” on öelnud Ulitskaja. “Oma elu elades peab inimene leppima nii eluga, olgu see kui tahes raske ja rõõmutu, kui ka surmaga, mis, kust poolt ka ei vaataks, on elu vältimatu osa. Ja rõõmu, valguse ja lootuse allikaks on elu ise – vähemasti nende puhul, kes on selle mõtteni areneda on jõudnud.”
•• Ljudmila, olete öelnud, et “Lõbus matus” on seotud üsna olulise perioodiga teie elust. Palun rääkige sellest lähemalt.
Minu kaks poega elasid kümme aastat Ameerikas. Nad õppisid seal, töötasid. Mina sõitsin nende juurde nii pea, kui piletiraha kokku sain – aastas korra või kaks. Mul on New Yorgis palju sõpru. Ma hakkasin New Yorki armastama. Ja viisin sellesse eredasse, pigestatud ja andekasse linna oma ammuilma läbimõeldud loo tegevuspaiga. See lugu – lugu helde, suuremeelse ja oma lähedasi armastava noore mehe haigusest ja surmast – on minust mitmel korral mööda läinud. Nooruses lahkus sedasi minu esimene mees. Oma loo tõin ma emigrantide hulka seetõttu, et paguluses on kõik suhted enam pingestatud, tunded teravamad, probleemid tugevamad, ja paljastub nii mõnigi saladus.
•• Teie raamatuid lugedes tekib sageli tunne, et olete kirjeldatud sündmuste vahetu osaline. Raamatus “Medeia ja tema lapsed”, mille keskpunktis on Krimmis sündinud kreeklanna elukäik, viitate sellele otse. On see tõesti nii? Või mängib kirjanik lugejaga omalaadset mängu?
Muidugi annab alati elu ise impulsi raamatu kirjutamiseks. Elu on tulvil süžeesid. Mul on raske öelda, milline osa on minu igas raamatus kogemusel, milline väljamõeldisel. Osaliselt on see mäng, kuna ma tahan, et lugeja mind usuks. Usuks ka seda, mis on välja mõeldud.
•• Surma ja teispoolsuse motiivi kohtab nii või teisiti kõigis teie raamatutes. Miks see teema on teid sedavõrd puudutanud?
Aga kas on üldse olemas inimesi, keda see teema ei puuduta? Surm on üks tähtsamaid asju nii inimese elus kui ka kultuuris. Me ei saa hinnata elu, kui me tõrjume eemale surma, kui me elame nii, nagu oleks surma võimalik vältida.
•• Kas “Lõbus matus” on ilmunud ka USA-s ja mida on sellest arvatud seal?
Ilmus küll. Kriitika oli väga hea, kuid müük üsna mõõdukas. Nii on kõigi minu Ameerikas ilmunud raamatutega.
•• Olete hariduselt bioloog, hakkasite avaldama üsna hilja ja menu ei tulnud sugugi kohe. Miks just nüüd äkki olete te lugejate hulgas sedavõrd nõutud ja menukas?
Ma ei arvestanud menuga, kui alustasin. Alguses olid trükiarvud väga väikesed. Esimene raamat tiraazˇiga kaks tuhat eksemplari jäi läbi müümata. Kuid viimase kolme aastaga müüs Venemaa kirjastus juba kolm miljonit eksemplari. Kui palju on raamatuid kokku müüdud välismaal, ma ei tea. Igal juhul on neid tõlgitud kolmekümnesse keelde. See on fakt. Miks – ei tea. Võib-olla seetõttu, et suutsin tabada midagi olulist.
•• Teie ise olete oma mõjutajatena nooruses maininud Platonovit ja Nabokovit. Kes on nüüd teie lemmikkirjanik?
Mul pole ühte kindlat lemmikut. Noorena meeldisid ühed autorid, küpsemaks saades lisandusid neile teised. See muutub. Kaasaegsetest on viimasel ajal väga tugevat mõju avaldanud ameeriklanna Tony Morrison ja iisraellane Meir Shalev. Imelised romaanid.
•• 2001. aastal saite romaani “Kukotski juhtum” eest vene Bookeri, mis on Venemaal üks tähtsamaid kirjandusuhindu. Kuivõrd on teie elu pärast seda muutunud. Või kas on preemiatel kirjaniku loomingule üldse mingit mõju?
Pärast preemiat tõusid tiraazˇid. Tuli kuulsus. Raha on rohkem, töötada raskem. Telefon heliseb pidevalt, aeg kulub täiesti ebaolulistele asjadele.
•• Pärast järgmise romaani “Siiralt teie Šurik” ilmumist kinnitasite, et tunnete ennast seesmiselt kulununa ja et teie kirjanikukarjäär on lõpusirgel. Mis sai edasi?
Selline tunne tabab mind alati, kui suuremahulise raamatuga lõpule jõuan. Olen väga väsinud. Kuid pärast “Šurikut” olen jõudnud paljugi ära teha – ilmus jutukogu “Meie tsaari inimesed”, mõned nädalad tagasi aga romaan “Daniel Stein, tõlkija”. Samuti minu jaoks väga raske raamat, mille kirjutamiseks kulus aastaid. Praegu mingeid plaane pole, kuid jätkan lastele mõeldud väikeste kultuuriantropoloogia raamatute sarjaga “Teine, teised, teistest”. Neli raamatut on juba ilmunud ja tahaks edasi minna. Ma tahaks, et kasvav põlvkond poleks niivõrd läbi imbunud vihkamisest, kahtlustamisest ja umbusust teiste rahvaste vastu. Mulle näib, et see on väga tähtis.
LÕBUS MATUS
Ljudmila Ulitskaja
Vene keelest tõlkinud
Ilona Martson
Tänapäev
