Mitte kunagi ei linastu need teie lähedal kinos
Ma armastan vaadata hilisõhtuseid rämpsfilme, juues samal ajal dieetkokakoolat ning süües küpsiseid ja juustukooki. Samuti vaatan ma aeg-ajalt uuesti üle vana klassikat: Michelangelo Antonioni, Federico Fellini, Akira Kurosawa, Preston Strurges, Francois Truffault, Orson Welles…
DVD on suurepärane uus mängukann, aga… siin ongi konks. DVD-d on muutnud seda, kuidas paljud filmitegijad oma teoseid loovad.
Nad teavad nüüd, et filmistuudiod tahavad filmi, mis oleks suure reedeõhtuse esilinastuse vääriline. Nad tahavad hitte! Nii et pole mõtet pakkuda stuudiole ideed, mis on intellektuaalselt põnev, irooniline või lihtsalt stiilne. Kõige tõenäolisemalt ei jõua selline film isegi käsikirjani. Stuudiod tahavad hittidele järgesid, nad tahavad lihtsaid komöödiaid, kus on peaosas Jim Carrey, Cameron Diaz, Ben Stiller või The Rock. Või siis hästi vägivaldseid tagaajamisfilme uskumatute kättemaksude ja tapmistega, mille peaosas oleks ükskõik milline staar, aga eriti The Rock.
Tõsi, intelligentsemate teoste aknaks võivad olla popimad iseseisvad ja väikestuudiod, näiteks Focus, Fox Searchlight, Lions Gate jms, aga isegi nende jaoks on oma filmide turustamine väga kallis. Nii annavad nad kinofilmist kiiremini välja DVD, et turundusele kulutatud raha täie ette läheks. Tänapäeval antakse nisˇifilmile väga harva piisavalt aega oma publiku leidmiseks kuulsust koguda.
Nagu juba varem mainitud, vaatan ma paljusid filme DVD-lt. Samas ei asenda miski filmi nägemist kinos koos publikuga. See võib küll kõlada banaalselt, aga tunnistagem, et nii see on.
Kui sa vaatad komöödiat kinos, siis sa naerad koos kõigi teistega ja nii tundub film naljakam. Kui sa näed võimsat draamat, võid sa tunda, kuidas publiku seas valitseb samasugune intensiivsus nagu sinu sees. See on see, mida kreeklased nimetasid mitu sajandit tagasi katarsiseks. Ja jagatud katarsis on peaaegu nagu orgasm. See on ühel ajal nii väsitav kui ka ergastav ja meeliülendav.
Kõigil tähelepanuhäire
Proovi sa saada sellist tunnet kodus DVD-d vaadates. Enne kui saavutad kõrgpunkti, oled jõudnud paar korda telefonile vastata, vähemalt ühe korra tualetis käia ja haarata kiirelt külmkapist jäätise. Selleks ajaks oled sa mõnikord juba unustanud, mis filmi sa üldse vaatasid.
No ja siis? Keda huvitab, et DVD-d teevad filmielamuse saamise liiga lihtsaks? Ja kas pole see teooria midagi muud kui ainult Billy Wilderit Steven Seagalile eelistava vana filmifriigi vingumine?
Tegelikult mitte. Näiteks olen ma hilisõhtuse teleprogrammi vahendusel näinud kõiki Seagali filme, mis iial tehtud. Kättemaksutunnil peksab ta pahad kutid vaeseomaks ja ta kannab parkasid, mida ma endale tahaksin.
Vaatamata kõigele, mis ma siin räägin, tehakse aastas ikkagi vähemalt kümme head filmi. See on tõsi, et n-ö vanal heal ajal oli häid filme kõvasti rohkem kui kümme tükki aastas, aga tuletagem meelde, et tol ajal ei olnud ka praegusel tasemel televisiooni. Filme mängiti vaimustunud kinopublikule, kellel ei olnud midagi paremat või pigem üldse midagi muud teha. Nüüd võid sa tööle sõites ja samal ajal kellegagi telefonis rääkides oma iPodist tõsielusarja vaadata.
Tänapäeval kannatame me kõik aktiivsus- ja tähelepanu-
häire (ATH) all. Isegi psühholoog, kes parasjagu ütleb, et su lapsel on ATH, on rahutu, sest ta mobiiltelefoni punane tuluke vilgub. Ta tahab teada, kas naine teeb õhtusöögiks pastat. Praegu seda artiklit kirjutades mõistan, et ma ei räägi eriti asjast, sest tegelikult ei jõua ma ära oodata, millal ma saan koju, et vaadata uuesti Ingmar Bergmani filmi “Seitsmes pitser” (1957). Kas see mängib välja või tundub see film tänapäeval natuke tobe?
Niisiis, miks on kõik see juhtunud? Nagu muudki asjad Hollywoodis, taandub kõik rahale.
Isegi suurte kassafilmide rahastamine on viimastel aastatel dramaatiliselt muutunud. Vanasti rahastasid kõike stuudiod, nüüd tahavad nad partnerit, võib-olla isegi kahte või kolme. Vaadake kas või mõne filmi algust: “Jack Cheese Productions esitleb: Milky Way Company film koostöös Canal Plusi ja Trojansiga Universal Picturesi…”
Asi on riski minimeerimises. Kes leiab stuudiole need partnerid? Mõnikord teeb seda küll stuudio ise, aga enamasti loodab ta agentuuridele, mis esindavad noori ja uusi filmitegijaid – CAA (Creative Artists Agency), ICM (International Creative Management) ja UTA (United Talent Agency) on neist suurimad, kellele loodetakse uu(t)e partneri(te) leidmisel.
Kuna säärased agentuurid mängivad sellisel juhul suuremat rolli, on neil ka suurem mõjuvõim. Nad saavad sokutada filmi mõned oma kliendid: staari, režissööri, stsenaristi, produtsendi, võib-olla isegi toitlustaja. Kui nii palju tegijaid seda kompotti valmistab, on igal kunstnikul, kes ei ole Steven Spielberg või Tom Cruise, üha vähem võimu… ja kes teab, ehk isegi mitte neil kahel.
Kuigi kõik kaasatud soovivad näha filmi suurel ekraanil, tahavad, et sellel oleks suur esilinastuspidu punase vaiba ja kalamarjaga, ei ole mingit garantiid, et film ei tule juba kuu või kahe pärast välja DVD-l. Või et see lähebki kohe ainult DVD peale või tuleb DVD-l välja samal ajal kui kinos, nagu juhtus tänavu Steven Soderberghi “Bubble’iga”. Tulevikus juhtub seda üha tihedamini.
Kas see ikka on filmitegija jaoks nii halb? Mina olen filmitegija ja isegi seda artiklit kirjutades olen ma segaduses. Kas mulle meeldiks, et mu film tuleks DVD-l välja pigem väga ruttu, kui üldse mitte? Muidugi meeldiks. Kas mulle meeldiks, et mu filmi mängitaks pigem tuhandetes magamistubades, kui ainult minu palavikulises peas? Muidugi meeldiks.
Suur ekraan jääb ellu
Kokkuvõttes leian, et filmiäri liigub üha edasi. Kunstnikud hädaldavad väikese ekraani suureneva võimu üle, aga nad jätkavad filmide tegemist. Nad jätkavad ideede müümist. Stuudiod jätkavad samamoodi nagu siis, kui tulid helifilmid, värvilised filmid, televisioon, 3D, Cinerama, iPod, digitaalne film ja mis iganes järgmine asi, mis on nurga taga ootamas.
Ja ma vean kihla, et ka suur ekraan jääb ellu. Inimesed tahavad alati meelelahutust, nad tahavad alati seda katarsist, mida ei ole võimalik koduseinte vahel saavutada. Arvestades maailma käekäiku, vajavad nad naeru ja pisaraid, rõõmu ja paatost enam kui varem.
Elagu suur ekraan!
Teiselt poolt, minu uusim film on 74-minutiline dokumentaal nimega “Yippee” (“Juhhuu”). Praegu ei ole meil kinolevi. Aga me teame, et seda hakatakse müüma DVD-l.
Elagu väike ekraan!
Paul Mazursky on muu hulgas filmide “Bob & Carol & Ted & Alice” (1969), “An Unmarried Woman” (1978), “Down and Out in Beverly Hills” (1986) ja “Enemies: A Love Story” (1989) stsenarist ja rezˇissöör, ta on neli korda nimetatud Oscari kandidaadiks.
Tõlkinud Tiiu Laks
