Suusarevolutsioon 30 aasta eest: tuttav puit ja kahtlane plast
Teatud ajalooliste käänakute täismõõdus avamine ei pruugi alati õnnestuda. Plastsuusa tulek, nokksaabaste ja uut tüüpi sidemete kasutuselevõtt ning viimaseks veel uisustiili kapitaalne sissemurdmine sõidutehnikasse saavad just selliseid tõlgendusi, nagu kellelgi meeles seisab.
Mis aga eriti hull – nende radikaalsete muutuste kohta puuduvad nii Eestis kui ka laiemas maailmas piisavalt põhjalikud dokumendid või ka kommentaarid. Nii et keegi ei saa täpselt väita, et asi käis just nii. Aga nagu elu on näidanud, ongi faktide kõrval sageli hoopis huvitavamad muutuste tagamaad.
Et seekord tuleb jutuks just puusuusa asendumine plastsuusaga, siis tahakski lahata nii seda suuskade arengu pöördepunkti, kuid veelgi enam sellega seotud teadmiste ja arusaamade muutumist.
70-ndad oli suusatamisele omamoodi hull aeg. Kui suusarahvast osa kihutas peagi juba uljalt plastsuuskadel, siis suur jagu harrastajaid hoidis stoilise rahuga puusuuskade voorustest kinni. Ning mitte niisama umbusu pärast.
Puusuusk oli lihtsalt tuntuks ja isegi armsaks saanud ning jõudnud oma arenguloos õitsenguaega. Kunagisest sõna otseses mõttes tünnilauast oli maailmas 1974. aastaks jõutud tislerioskuste ja puidu kohta käivate teadmiste najal välja arendada tipptoode – suusk.
Milliseid superlatiive selle aja puusuusa kohta siin ka ritta ei laoks, aga mis kõige tähtsam – sellega kannatas suusatada ja väga hästi. Uued liimid, lakid ja muud tehnilised materjalid polnud suusatajale tähtsad – teda huvitas hoopiski suusa libisemine, määrde allpüsimine ja suusa vastupidavus pakases ja sulas, kantide kulumine jäise lumega ja veel palju muud, mis lubasid tal sõitu nautida.
Kui need asjad olid tasemel, siis polnud tähtsust, kas suusk oli sinine või must. Eesti suusameistrite tunnustuseks tuleb aga öelda, et kõige muu tähtsa kõrval ei teinud nad kunagi koleda väljanägemisega suuski. Muidugi olid tähtsad veel suusa kaal, nina ja kanna elastsus, mis aga väljendusid juba eespool öeldus – suusa sõidetavuses.
Uus murdis sisse
Kui erinevate asjade puhul muretsetakse selle pärast, et ta ei libiseks, siis suusaga on vastupidi – ta peab libisema, aga teatud hetkel ( tõukel) ka mitte libisema ehk mitte tagasi andma. Jutt käib muidugi klassikalisest tehnikast.
Puusuusa ja selle määrimisega oldi saadud nii pikk kogemus, et oskuslik suusapõhja ehk talla käsitsemine tundus olevat lausa täiuseni viidud. Suuska osati panna libisema ja pidama ja kõik see käis just suusa tallal toimetatava kohta. Tald pidi olema puusuusal hästi tõrvatud, lausa läbi immutatud, ning kujutas suusa tähtsaimat, aga ka kapriissemat osa. Nii kippus ikka sealt tõrva alt puu välja kuluma, vahel sulalumes võis suusk üsna läbi vettida või siis jälle teatud lume- ja ilmaoludes jäätuda. Kui lühidalt öelda, siis käitus see nii nagu puit ikka. Mis sellest, et suusa jaoks valiti parim suure hulga kasematerjali hulgast, kuivatati hoolega , et siis koos muu materjaliga kõik suusajupid ette valmistada ning presside all kokku liimida. Hea puitsuusk ei tohtinud kiiva kiskuda, mis nõudis hoolt ja igasuguste olude arvestamist.
Sellises täiuses hakkasid ilmuma aga esimesed märgid plastiksuusa võimsaks tulekuks. Mäesuusatamises oldi juba piisavalt kaua plasti ja metalliga arendustööd tehtud ja nüüd pöörati pilk murdmaasuusatamise poole. See aeg on pisut võrreldav Eestit tabanud aknavahetuse buumiga, mille puhul praegugi leidub kahtlejaid.
Suusamaailm põrkus kuidagi kahtlasena tunduva plastiga kokku omal moel. Kas sinna siledale põhjale jääb määre üldse pidama, kuidas see seal kulub, kas äkki ei lähe suusakandid määrdest paljaks – taolisi küsimusi kerkis nagu seeni. Ja mittepidavate suuskadega sõitmisi tuli ette oi kui palju.
Või vastupidi – kiirus läks neil suuskadel laskudes enneolematult suureks ja selle pealt tuli hulle kukkumisi. Kord Vana-Otepääl sai Tartu asutuste suusavõistluste ajal seda pilti nähtud – plastsuuski alla nõudnud noorikud panid ühel laskumisel noorde lepikusse, nii et võsa lookas.
Või siis suuskade puhastamine. Kui puusasuusal tuli vana või sobimatu määrdekiht kaabitsa või leeklambiga maha võtta, siis plastikute puhul haaras mõni mees nüüd hoopis bensiinikanistri või värvilahusti, tegi lapi märjaks ja tõmbas suusatallad puhtaks. Uskumatu käitumine!
Uued kombed tulid, aga tegid tasahilju ka kogenumaks. Seda enam, et iga päevaga sai plastsuusa eelis selgemaks. Siin pole üleliigne rääkida isegi teatud mugavuse ilmnemisest, sest puusuusa puhul oli suusa korrashoidmine ja sõidukorda seadmine päris paras tegevus. Plastikuga käis vahel aga nii, et pisut pidamismääret keskele ja võisidki minna.
Kui suusatamises sai 1974. aastal proovikiviks plastsuusa tulek, siis tagantjärele hinnates oli see alles algus. Peagi murdis sisse uisutehnika, mis tegi suuri muutusi plastsuusa enda kallal. Aga mida küll peab tõdema – ilmselt kunagi ei taastu puusuusa aeg ega tule tagasi Pärnu meeste tehtud triibulised Super-Visud.
Arvamus
Magne Myrmo,
viimane maailmameister puusuusal
Eesti suusakoondisega määrdemeistrina koostööd tegeva Norra kuulsuse Magne Myrmoga vestlemisel kasutasime Jaak Mae abi.
“Magne tuli puusuuskadel maailmameistriks 1974. aastal Falunis, esimese sõidu plastsuuskadega tegi sama aasta kevadel Norra meistrivõistlustel 50 kilomeetris. Ta ütles, et kuna rada oli vesine, tuli plastsuusa eelis kohe ilmsiks. Ta jäi plastsuuskadele truuks, kuni kuulus veel kolme-nelja aasta vältel Norra koondisse,” vahendas Mae. Ta lisas, et Norra meistrivõistlustele eelnenud Holmenkolleni maratoni-võistluse läbis Myrmo veel puusuuskadel, mis jäigi luigelauluks.
Arne Sirel,
Eesti esisuusataja 70-ndail
“Nägin plastsuuski esmakordselt 1974. aastal Jevgeni Beljajevi käes. Sõitsin ise järgmise aasta alguses Järvineniga, siis ostsin Ivan Garanini käest paari Karhusid. Mulje plastsuusast oli vägev! Mõtlesin ikka, kuidas oli puusuusaga üldse võimalik sõita,” mäletab Sirel.
Treener Laur Lukin ostis 1977. aastal oma raha eest 350 rublaga Sirelile paari Kneissleid, mis oli tolle aja tippsuusk.
“Eesti suusameistrite kiituseks ütlen, et Visu ja Dünamo tolle aja puusuusad olid kõigiti tasemel. Aga tippsuusatamises sai plastikutest sõiduvahend kiire seljavõidu. Nende määrimise kunst tuli muidugi aastatega,” väidab Sirel.
Uno Leist,
tolleaegne Eesti koondislane
“Plastsuusad tulid meile õige varsti pärast seda, kui nad turule ilmusid. Muidugi liikus neid vähe, sai raske raha eest,” märgib Leist.
“Juba plastkant andis märgatava eelise, kuigi meil võttis selle avastamine aega. Mäletan, et Haanjas panin keskele valget Svixi ja otstesse parafiini – lippas, mis kole!” lisab Leist, kes peab üleminekut plastsuuskadele valuliseks.
“Raske oli plastikuid pidama määrida. Meil polnud selliseid taustajõude nagu praegustel ässadel. Tegime koos treeneriga koondises selle kooli ise läbi ja ajapikku õppisime üht-teist.”
Leist kiidab Visu suuski.
Kaija Parve, seitsmekordne maailmameister laskesuusatamises
“Olen Visu patrioot, kuigi pooleldi sunniviisiliselt, sest tolleaegsel N Liidu koondisel muud valikut lihtsalt polnud,” sõnab 80-ndail maailma laskesuusatamises ilma teinud Kaija Parve.
“Esimesi Visu plastikuid pole ma proovinud, kuid minu tippaegadel oli Visu toodang juba täiesti tasemel. Jäisel rajal ei jäänud need suusad kuidagi alla Kesk-Euroopa firmade toodangule,” meenutab Parve.
Naiste laskesuusatamine oli siis lapsekingades. Kui N Liidu murdmaasuusatajail olid all lääne firmade tippsuusad, siis laskesuusatajaile käis kodumaine värk küll. “Ilma irooniata, hea suusk oli,” arvab Parve.
