Kodumaise suusaloo hiilgus ja viletsus
Ärgem alustagem vanavanaisade aegsetest suuskadest, mis polnud ju kaugeltki esimesed liikumisvahendid lumel. Keskendugem ajale, mil plastsuusk hakkas välja tõrjuma kõigile harjumuspärast puusuuska.
Tippvõistlustel toimus läbimurre 1974. aasta Faluni MM-võistlustel, kui pikk Julma Juha, soomlane Juha Mieto, püüdis päästa puusuuskade mainet uue põlvkonna plastist lumelaudade vastu.
Pärnu vabrik Viisnurk ja suusad ning nendest tuletatud kaubamärk Visu olid Eesti suusatootmisele reklaami teinud juba ammu. Murdelisel 1974. aastal toodeti Viisnurgas 405 000 paari suuski, puusuuskade valmistamisel oldi Pärnus saavutatud märkimisväärne tase, mida tunnustasid N Liidus käibel olnud kvaliteedimärgid.
Tolleaegsed tugevamad Eesti suusatajad Arne Sirel ja Uno Leist kihutasid Visu suuskadega, nii et lumi tuiskas.
Imetegu
“Tolleaegsetes oludes oli plastsuusa tootmine kui imetegu. Ent Viisnurgal olid Moskvaga head suhted, meie omad oskasid küsida. Ja Visu suusameistrid oskasid mõelda,” meenutab plastsuuskade tootmise algust Viisnurga direktor Toomas Matvere.
“Peakonstruktoril Gunnar Holmil oli saksa keel suus, tema arendas suhteid Kesk-Euroopa tootjatega. Juba aastail 1975–76 hakkas Austriast tulema materjali. Visu esimestel plastsuuskadel olid alumine ja pealmine kiht plastist, tald ei hoidnud määret all,” lisab Matvere.
70-ndate lõpus läksid teele esimesed eksportsaadetised: puusuusad Tsˇehhoslovakkiasse ja puitplastikud Soome. Selleks ajaks oli täienenud masinapark. Välismaalt saadi osta saeraame, presse ja suuskade keskkiilu töötlemise liine. Lisaks materjalid.
Sigines koostöö Soome suusatootjatega, Peltose ja Karhu turustuskanalite kaudu müüdi Visu suuski. 80-ndate alguses said Visu suusameistrid külastada Soome suusavabrikuid, mõni aasta hiljem kiigati Kesk-Euroopa tootjaid, ka näiteks Elani, Filli ja Fischeri vabrikuid.
Tootearendaja Siim Talmar läks Viisnurka tööle 1986. aastal, mil olid Visuga sõitva laskesuusakuulsuse Kaija Parve hiilgeajad. “Visu kaubamärgiga tuli sel aastal üle 700 000 paari suuski, millest pooled moodustasid puusuusad, mille tootmine jätkus. plastsuusa valmistamisel oli tagatud juba kvaliteet. Keskkiilu materjalid arenesid. Seda tehti puust, millel olid õhukanalid, hiljem polüuretaanist,” selgitab Talmar, puistates termineid “polüetüleen”, “süsinik-” ja “klaasplast”.
Talmaril on südame peal suusatootmise lõpp Viisnurgas alles mõni aasta tagasi. “Kurjustada pole siin midagi. Uued omanikud profileerisid tootmise ümber ja suusatootmine kadus. Soome firmad Peltonen, Karhu ja Järvinen on kõik olnud pankrotis või selle äärel, kuid riik ja omavalitsus on Soome rahvusliku uhkuse päästnud. Pärnus läks 1939. aastal alanud suusatootmise kogemus pesuveega välja,” pakub Talmar oma arvamuse.
Kablis tehakse siiani suuski
•• Millega Talmar lõpetab, sellega AS Fiibri juhatuse liige ja suusameister Kalju Laats alustab. “Viisnurk müüs suuskade tootmiseks vajaliku masinapargi seitsme miljoni krooni eest Venemaale. Kui see uuesti soetada, tuleks maksta kümme korda rohkem,” kuulutab Laats, kes sõidab koos teiste Viisnurgast oskused saanud meestega iga päev Pärnust Kablisse, et suusatootmist jätkata.
•• “Oleme Balti riikide ainus suusatootja. Teeme aastas 30 000 paari. Peamiselt lastesuuski, pisut võistlussuuski, soomlastele hüppesuuski ja jahimeestele vajalikke lumelaudu. Kaks kolmandikku läheb ekspordiks: peamiselt lastesuusad Rootsi, kus neid turustatakse Edsbyni kaubamärgi all. Kohaliku turu jaoks teeme muidugi Fiibri märgiga,” valgustab 26-aastase kogemusega suusameister.
•• Ja küsib lõpuks, missuguste suuskadega tegi Andrus Veerpalu Albertville´i talimängudel oma rahvusvahelise läbimurde. Õige vastus: Fiibri suuskadega.
