Krõbe külm, ligi 20-kraadine pakane härmatab vabariigi aasta-päeva varahommikul inimesi, kes kella seitsme paiku riigikogu hoovi tõttavad, et oma pilgu ja lauluga sinimustvalge Pika Hermanni torni tõsta.

Hommikupunas Kaarli kiriku juurest Toompea poole tõusev tee on uskumatult rahvarohke, sinna sammub nii mundris mehi kui ka mitme lapsega peresid.

“Nii külm on, et pisar jäätub ära,” lausub üks tõtlik proua teisele, kui siseneb tavaliselt rahvale suletud hoovi. Seal ootab ees teisigi, kes rõõmustavad inimestele jagatud väikestest rahvuslippudest ja üksteise soojahoidvast seltsist.

Tuul sellest ei hooli ja kõrvetab niigi 18-kraadise külma veel krõbedamaks. Kaitsejõudude peastaabi õhtune otsus paraad külma ja tuule tõttu ära jätta ei ole inimesi hirmutanud ning täna tammub siin jalgadesse sooja kolmveerandi väljaku jagu rahvast.

Hümn on peas

Üheksasel Kadri Uigal ja tema õel Tiinal on see esimene kord näha lipu heiskamist Toompea lossi hoovist. Pikk Hermann on siitpoolt üsna lühike ja samamoodi lipu teekond. Täpselt Eesti hümni pikkune. “Sa oled mind ju sünnitand ja üles kasvatand,” laulavad õed, pilgud lipu poole. “Hümn on peas, mudilaskooris õppisime,” selgitab Tartust pidupäevaks Tallinna tulnud Kadri. Varahommikune elamus on tüdrukute sõnul kohaletulemist väärt. Kahju ainult, et paraad jääb nägemata, sest see oli ka kindlalt plaanis.

Rõõmsat ärevust jätkub hommikul ärkvel olijate silmisse küll, kuigi talve ulatust ei ole paljud osanud koduaknast hinnata. Vaadatakse, kellel lähikonnast sall ja kellel müts koju jäänud. Ah, isamaa eest, rehmab palja peaga noormees optimistlikult.

Muret on aimata vaid pasunameestel, kes hellalt pille hõõruvad, et rahva lauldud “Hoia, Jumal, Eestit!” võimsamalt taeva poole saata. USA-st pärit inglise keele õpetaja Myra Ford jääb platsile tudengeid vaatama veel siis, kui enamik rahvast on juba platsilt läinud. “Mulle on teie ajalugu ja vabaduse võitmine laulva revolutsiooniga sügava mulje jätnud,” ütleb neljandat aastat Eestis elav Ford. “Tulin siia eestlasi austama.”

Toompeal asuv toomkirik jääb pärast lipu heiskamist ainukeseks kohaks, kus rahvas saab õlg õla kõrval rahvuse tugevust tunnetada.

Alo Mölder tähistab viiese Anu ja kolmese Martiniga vabariigi aastapäeva kirikus käiguga. Aga mida ise riigile soovida? “Ah, nii palju oleks siin ümber teha, et...” jääb perepea mõtlema. “Aga peaks olema nii, nagu kirikus öeldi – et poliitikud mõtleksid enam rahvale.”

Mina soovin Eestile kõike head, ütleb Anu viisakalt. Ja Martin lisab, kui tubli ta kirikus oli, ja lehvitab lõpetuseks.