Kampaania võtab erakondade kukrust kuni 130 miljonit krooni
Tele- ja raadioeetrisse paisatud uued klipid, postkastidesse topitud trükised ning ajalehtede külgi täitvad poliitikute portreed tõendavad kujukalt, et parteid riigikokku pääsemise nimel raha ei loe.
Eesti Päevaleht konsulteeris mitme reklaamieksperdiga, kes kõik kinnitasid, et valimiskampaania hind tuleb tublisti üle saja miljoni krooni. “Vähemalt 120–130 miljonit krooni. Arvan, et Keskerakond kulutab 40–45 miljonit, Reformierakond 30–35 miljonit ja IRL 25–30 miljonit krooni,” hindas üks ekspert. Tegu on hiidsummaga, mis moodustab märkimisväärse osa reklaamituru aastasest mahust – läinud aastal oli Eesti meediareklaamituru käive 1,335 miljardit krooni.
2003. aastal kulutasid erakonnad endi koostatud aruannete andmeil riigikogu valimiste eel 61 miljonit krooni. Veel läinud sügisel ennustati, et tänavune kampaania maksab kokku 80–100 miljonit krooni.
Keskerakonna esimees Edgar Savisaar tunnistas äsja ajakirjanduses, et parteiline võidujooks sunnib täiendavaid miljoneid mängu panema. “Me ise arvestasime, et kampaania läheb maksma 20,5 miljonit krooni. Tegelik kulu kujuneb ilmselt suuremaks. Ükski partei ei tee lõplikku eelarvet valmis enne valimisi,” märkis ta. “Kui keegi paneb kampaaniasse märksa suuremaid summasid kui sina, siis on sul valida, kas mõtled välja täiendavaid klippe, kohtumisi või muid kampaaniaelemente, või paned pillid kotti ja ütled, et rohkemaks pole jõudu.”
Tervikpilti raha kohta pole
Seevastu Reformierakonnal pole oma peasekretäri Kristen Michali väitel lisaraha vaja olnud. “Prognoosisime, et eelarve tuleb 15–20 miljonit krooni ja jääme 20 miljoni krooni juurde,” lausus Michal. Ta ei julgenud spekuleerida konkurentide kampaaniate hindadega, kuna pole teada, kas ja kui palju nad allahindlust saavad.
Rahvaliit kulutab valimistele 13–14 miljonit krooni, nagu ka varem oli kavandatud, lausus erakonna teabejuht Agu Uudelepp. “Meil on teleaeg nii aja kui ka mahtude osas odavalt käes, sest sõlmisime lepingud ümmarguselt aasta tagasi. Seetõttu on meie elu odavam,” ütles Uudelepp, kes samuti ei soovinud rääkida teiste erakondade rahakotist. “Tervikpilti ei ole, sest keegi ei suuda kokku lugeda, kui palju on tehtud maakondades üritusi ja peetud pika lauaga pidusid.”
SDE esimees Ivari Padar teatas sel nädalal tehtud avalduses, et “olukorras, kus kolm suuremat erakonda on kulutanud kampaaniale kokku umbkaudu sada miljonit krooni, peab valija näitama, et ta pole ostetav”. Ta avaldas kahetsust, et riigikogus jäi vastu võtmata otsus, mis oleks muutnud parteide rahastamise läbipaistvamaks.
Nii sotsid kui ka Rahvaliit on käinud välja ettepaneku kehtestada igale erakonnale valimiskampaania kulude ülempiir, mis küll laiemat toetuspinda ei leidnud.
Parlamenti pääseb kolme teed pidi
•• Eesti keeruline valimis-süsteem lähetab riigikogu valimistel kandideerivaid poliitikuid
parlamenti kolmel eri viisil: Toompeale pääseb kas isikumandaadi, ringkonnamandaadi või üleriigilise kompensatsioonimandaadiga.
•• Kõik sõltub kandidaadile antud häälte arvust. Eesti Päevaleht selgitab hääle liikumist Reformierakonna liikme Hannes Astoki abiga, kes kirjeldas oma
blogis kolme võimalust.
•• Esmalt selguvad kõigis 12 valimisringkonnas need rahva seas populaarsed mehed ja naised, kes pääsevad otse riigikogusse. Selleks jagatakse kehtivate häälte arv mandaatide arvuga. Kui ühes ringkonnas on näiteks kümme mandaati ja kehtivaid hääli antakse kokku 30 000, kujuneb lihtkvoodiks 3000. Astok pakub, et Tartus on isikumandaadi saamiseks vaja koguda umbes 5000 häält. 2003. aastal jõudis riigikokku vaid isiklike häälte najal 14 poliitikut.
•• Ringkonnamandaatide jaotamisel reastatakse kandidaadid igas nimekirjas ümber vastavalt tegelikult kogutud häälte arvule. “Nii mitu mandaati, kui erakond saab, nii mitu kandidaati ringkonnast riigikokku ka pääseb. Kui me saame Tartus kolm mandaati, siis saavad ka kolm esimest häälekogujat sisse,” märkis Astok, kes usub, et Tartus on vaja koguda vähemalt 500 häält. Valituks osutuvad erakonna üleriigilises nimekirjas eespool olevad kandidaadid, kes on kogunud hääli vähemalt 10 protsendi lihtkvoodi jagu (10% isikumandaadi saanu häälte arvust). Nii on välistatud paarikümne häälega edasipääsemine.
•• Lõpuks on järg kompensatsioonimandaadi pälvijate käes. “Siin tuleb mängu koht üldnimekirjas. Et sealt oleks õigus edasi minna, peab olema saadud hääli vähemalt viis protsenti ringkonna mandaadist. Tartus on see u 250 häält,” märkis Astok. “Kui ma 250 häält ei saa, võite mind edaspidi kutsuda mõttetuks meheks.”
Kommentaar - Marek Reinaas, reklaamiagentuuri Zavod BBDO juht
See, et Reformierakonna ja Kesk- erakonna üksteist mustav kampaania algas ühel ajal ja näeb suhteliselt sarnane välja, ei ole juhuslik. Olen veendunud, et tegemist ei ole kahe erakonna omavahelise kemplemise, vaid koostööga.
Põhjus on ilmne – valija jaoks hakkasid need kaks erakonda liiga sarnaseks muutuma. Nende käitumismudelid olid sarnased ja ega nende valimislubadusteski väga palju erinevusi olnud. Küll istus pensionäridega koos Ansip, küll Savisaar. Ma arvan, et see oli tõsine ohu märk mõlemale erakonnale.
Selle tõttu siis toimus see polariseerimine, et anda valijale selge sõnum, et need kaks erakonda on oma põhimõtetelt justkui väga erinevad. Nende plaan aga ebaõnnestus – kõrvalt vaadates tundub üha enam, et tegemist on ühe ja sama erakonnaga, ainult ühel on “linnukesed” niipidi ja teisel naapidi. Mõlemad erakonnad oleksid pidanud natuke tõsisemalt kaaluma selle kampaania loomingulist lahendust.
Suhteliselt pikk ühine valitse- misaeg on need kaks organisatsiooni teinud omavahel sarnaseks ja mitte ainult oma käitumises ja tegutsemismudelis, vaid vaat et isegi ideoloogias. Ja selles valijat ära ei peta.
Seda, et kampaaniad on üha massiivsemad, tuleb võtta tõsi-asjana niikaua, kui ei muudeta seadusi selles suhtes, kuidas ja mis ulatuses neid kampaaniaid võib teha. Ja konkurenti kritiseeriv poliitiline reklaam on maailmas täiesti aktsepteeritud nähtus. Ma ei näe selles midagi hullu, kui erakonnad juhivad valijate tähelepanu teise erakonna tegematajätmistele ja valupunktidele.
Marek Reinaasi agentuur Zavod ei teinud reklaami ühelegi erakonnale.
