— Te töötasite kunagi raadios Vaba Euroopa analüütikuna ja pärast seda tulite tööle Eesti välisministeeriumi. Ka president Ilvesel on üsna samasugune elukäik. Minu andmetel lahkusite te mõlemad raadiost Vaba Euroopa 1993. aastal ja tulite välisministeeriumi. On need kokkulangevused juhuslikud?


— Millalgi 1980-ndate keskel kujunes käputäie väljaspool Eestit kasvanute hulgas välja nn Põrp!-i seltskond. Me suhtlesime omavahel, sõltumata sellest, kas elasime Rootsis, Saksamaal, Kanadas või USA-s. Paljud meist ajasid aktiivselt nn Eesti asja või tulid ära Eestisse, kui 1990-ndate algul avanes selleks võimalus. Toomas Ilves, Mart Laanemäe, Aino Lepik von Wiren, kadunud Juhan Talve, kadunud Tönu Parming ja paljud teised olid asja juures.

Toomaga oleme aga vanad head sõbrad sestsaadik, kui olin suvel 1986 Vabas Euroopas tema praktikant. Siis oli tema veel analüütik ja mina õppisin New Yorgis. Kui tema läks eesti toimetuse peatoimetajaks, siis mind võeti tema asemele raadiote analüüsi osakonda. Mõtteviis ja huvid on meil väga sarnased, psühholoogilisi termineid kasutades võiks öelda, et oleme teineteise alter ego’d ehk saksa keeles Doppeltgänger’id. Sellel taustal ei ole imekspandav, et oleme tihti liikunud samas suunas. Meil oli 1993. aasta hilistalvel isegi väike teineteist julgustav kokkulepe, et kui üks otsustab teha hulljulge sammu ja loobuda töökohast Münchenis Eesti noore välisteenistuse kasuks, siis teeb seda ka teine. Nagu näha, see kokkulepe pidas.

— Mis ootused ja plaanid olid teil väliministeeriumisse tööle asudes?

— Mu esialgne plaan välisministeeriumi tulles oli asuda tööle info- ja pressiosakonnaga. See plaan oli kokku lepitud tollase ministri ja kantsleriga. Jõudnud kohale, avastasin, et see ametikoht ei olnudki vaba. Kuu aega nukrutsesin, tüütasin kõiki sõpru oma virisemisega ja siis otsustasin luua endale hoopis uue ametikoha. Tollal oli välisministeerium veel noor, tal ei olnud poliitika planeerimisstaapi ega kõnedekirjutamise masinat – selle ma siis tekitasin. Tegime seda pisikese, ent tõhusa seltskonnaga, mis koosnes Simmu Tiigist, Ines Loperist ja minust. Töötasime tihedalt koos poliitikaosakonnaga, päris palju saime ära teha, ent mis olulisem, nalja sai ka!

— Kas seal töötatud aja jooksul üllatas teid miski? Endise välisministri Ojulandiga ei sujunud asjad vististi kõige paremini?

— Seal töötades üllatas ehk kõige rohkem see, kuivõrd suur on tegutsemisrõõm, igatahes suurem kui vaatleva analüütiku rõõm. Ja ma arvan, et see kehtib välisministeeriumis tänagi, iga inimene loeb! Võimalusi midagi korda saata piiravad peamiselt inimese enda võimed.

Mis puutub suhetesse minister Ojulandiga, siis vaidlen vastu. Tegelikult sujus meie koostöö suurepäraselt nii kaua, kui olin kaugel Berliinis. Kui jõudsin 2004. aasta suvel tagasi Tallinna, läks töötasemel ka kenasti, koos töötasime selle nimel, et Eesti hakkaks ühe esimese uue EL-i liikmesriigina eesistujaks, mis kahjuks hääletati valitsuses maha. Otsus, mida endiselt pean vägevaks veaks. Mul oli ja on oma arvamus selle kohta, kuidas ta ministeeriumi juhtis ning kas see juhtimisviis oli Eesti riigile kasulik. Ent tema oli minister ja seega oli tema otsustada, kuidas neid asju ajada, mina aga ei pidanud enam võimalikuks töötada ministri jaoks, kelle ees puudus aukartus. Pealegi otsisin suuremat väljakutset. Nii läksin mujale. Kogu lugu. Ja ehk on juba aeg jätta ta rahule, tal on endalgi suuremad väljakutsed ees, selles osas ma soovin talle siiralt õnne.

— Kas te oleksite nõus välisministeeriumisse tagasi tulema?

— Never say never. Ma ei välistaks kunagi midagi. Elu on näidanud, et kui mõni uks sulgub, siis avanevad teised, ja seda üsna ootamatult. Ma olen praegu väga rahul sellega, mida ma teen ja kus ma seda teen.

— Kas oleksite nõus Eesti poliitikas osalema? Teie kogemuste juures saaks kindlasti rääkida näiteks välisministri kohast?

— Raskematel päevadel olen ma sellist varianti kaalunud. Siis, kui tundub, et ainus võimalus on hakata ise midagi muutma. Aga mul on liiga lõbus teha seda, mida ma praegu teen. Pealegi ei ole ma poliitiku tüüpi, olen selleks natuke liiga põhimõttekindel. Kuigi mõned mu parimad sõbrad on poliitikud!

— Te töötasite pikka aega suursaadikuna Saksamaal. Mida peate selle aja olulisemateks saavutusteks?

— Meil oli kaks põhisuunda: “moosida” Eesti EL-i ja NATO-sse. EL-i rada oli kindlam, asi sujus ega olnud ohus. Palju keerulisem oli veenda Saksamaad, et meid tuleks NATO-sse võtta. See oligi suurim väljakutse ja ka saavutus. Saksamaa ei olnud ju algul üldse seda meelt, et meid oleks tarvis võtta. Tegime saatkonna tõhusa meeskonnaga kõvasti tööd teatud poliitikutega, kes ei tahtnud algul aru saada, et on vaja. Ehk see hästi natukene aitas kaasa, kuigi suured otsused tehti muidugi mujal.

— Eestis räägitakse sageli, et naisi ei taheta poliitikas näha. Teie olete jõudnud karmi ala, välispoliitika tippu. Kas teie karjääri jooksul on naiseks olemine takistuseks olnud?

— Me ei ütleks, et mu praegune koht on välispoliitika tipp. Tipp oleks see, kui mõni naine jõuaks näiteks NATO peasekretäri toolile või näiteks väga kõrgele ÜRO kohale. Aga olen oma kohaga väga rahul, see pakub palju võimalusi üht-teist korda saata. Ma pole märganud, et sugu oleks mind kunagi aidanud või takistanud, kuigi enamasti olen siiski olnud koosolekulauas ainus naine või väheste naiste hulgas. Siin peitub aga väike, kuid maalähedane pluss. Kui teatris on paus, siis on naiste WC ees alati pikk järjekord, mehed käivad kähku ära ja lähevad siis muud tegema. Aga välispoliitiliste koosolekute vaheaegadel on vastupidi, siis saavad naised alati ka pärast kohvi juua, aga mehed seisavad järjekorras!

— Teie abikaasa töötab kaitseministeeriumis. Kuidas toimib pereelu olukorras, kus abikaasad töötavad Euroopa eri otstes?

— Mu abikaasa Lauri Lepik töötab Eesti NATO delegatsioonis, kaitseministeeriumi juures. Siin öeldakse tihti, et kuigi NATO ja Euroopa Liidu peakorter asuvad samas linnas, võiksid need suhtluse poolest asuda hoopis eri planeetidel. Aga me ikka kohtume õhtul kodus. Veidi raskendav sealjuures on küll lähetuste sagedus. Me mõlemad peame töö asjus üsna tihti reisima. Püüame korraldada elu nii, et me ei oleks mõlemad samal ajal ära, kuigi vahel juhtub ka seda ning siis juhatab koduseid vägesid meie eesti lapsehoidja – tädi Tiina.

— Milles seisneb teie töö Javier Solana juures?

— Ma juhin nõukogu sekretariaadi välispoliitika peadirektoraadis inimõiguste allüksust ja mu otsene ülemus on peadirektor Robert Cooper, kes kirjutas ka eesti keelde tõlgitud raamatu “Riikide murdumine”. Mu teine ülesanne on esindada EL-i välispoliitika kõrgeimat esindajat Javier Solanat inimõiguste küsimustes. See tähendab võtta sõna tema nimel, vastata järelepärimistele tema nimel, ühesõnaga tegutseda inimõiguste vallas tema nimel. Rahvusküsimustega puutub siin kokku kogu aeg, iga päev. Aga need on näiteks Hiina, Usbekistani või Sudaani rahvusküsimused. Minu ala puudutab kõike, mis on väljaspool Euroopa Liitu. Muidugi, kui mõni kolmas riik süüdistab mõnda liikmesriiki rahvusküsimuste vallas, siis maandub seegi asi minu töölauale.

— Te olete väliseesti päritolu. Kus olete sündinud, kus käisite koolis?

— Sündisin Detroiti südalinnas, kasvasin üles selle ühes kaugemas eeslinnas, kuhu pere kolis, kui olin kolmene. Mul oli ideaalilähedane lapsepõlv. Hoolitsevad vanemad, kellel oli minu ja vanema õe Kersti jaoks aega, vanaema, kes elas meie juures ja kellel oli isegi rohkem aega meiega tegeleda, suure aiaga maja, võimalused reisida, head koolid ja sõbrad. Veetsin hirmus palju aega lugedes. Meenub, et tihti pidi ema mind ajama poolvägisi õue teiste lastega mängima, sest ma kippusin toas endale mugava nurga leidma, kus sain rahulikult raamatuid lugeda. Kooli ajal pühendasin palju vaba aega muusikale, täpsemini trompetimängule. Harjutasin palju, alati oli ees mõni esinemine puhkpilliorkestri või väiksema ansambliga. Suviti olid muusikalaagrid, kus sai terve päev muusikat teha. Puhkpillimängijale on see suhteliselt raske koorem, vahel harjutasin lausa huuled veriseks. Üksvahe kaalusin tõsiselt võimalust hakata kutseliseks muusikuks, kuid mitte trompetimängijaks, vaid hoopis dirigendiks. Aga kasvasid ka teised huvid, ja läksin teises suunas.

— Euroopa Liidul on ka väga palju kritiseerijaid, nii sees kui ka väljas. Milliste probleemide ees EL teie arvates lähitulevikus võiks seista?

— Kolme-viie aasta jooksul ootavad EL-i ees suured muudatused. Tundub, et Saksamaa eesistumise ja Prantsusmaa eesistumise vahel tehakse lepingulisi muudatusi, mis võimaldavad EL-il tegutseda välis- ja julge-

olekupoliitikas tõhusamalt. Need on muudatused, mis pidanuks tehtama juba põhiseaduslepingu kehtestamisel. Pinnale kerkib jälle ka ühise põllumajanduspoliitika küsimus, kuna seda vaadatakse läbi kokkuleppe alusel, mis sõlmiti praeguse seitsmeaastase eelarve raames. Samal ajal peaksid hakkama lõpule jõudma protsessid, mis puudutavad Lääne-Balkani riikide suhteid Euroopa Liiduga. Viie-kümne aasta pärast näeksin ma EL-i suuremana, liikumas mõistlikuma eelarve suunas ning toimimas välispoliitiliselt tõhusamalt.

Teised Riina Kionkast

•• Urmas Paet, välisminister: Riina Kionka panus Eesti välisteenistuse ülesehitamisse on olnud hindamatu. Euroopa Liidu struktuurides oli meile ülimalt oluline, et selline spetsialist meil töötas. Kui ta lahkus tööle Euroopa Komisjoni, siis oli mul meeletult kahju, et välisministeerium sellise inimese kaotas. Teisalt on Eestile muidugi väga oluline, et meil töötab selliseid tihedate sidemetega inimesi ka seal olulistel kohtadel. Mina hindan tema välispoliitilist tegevust ja oskusi ülimalt kõrgelt.

Meie välispoliitikas oli ta oluline tegija. Seda on alati väga raske mõõta, aga võib öelda, et tema töö tulemus on see, et meie välisministeerium  praegu nii hästi toimib.

Tema Solana eriesindajaks tööle asumine on kindlasti kasulik ka Eestile. Kui arvestada kogu diplomaatide hulka Euroopa Liidus ja Eestis ning meie nappe kogemusi, siis on see tunnustus ka meile.

•• Simmu Tiik, kolleeg välisministeeriumist: Mina olen tema esimene alluv ja koos töötatud ajal saadud kogemuste põhjal võin öelda, et Riina kuulub meie kõige professionaalsemate ja võimekamate diplomaatide hulka. Tal on süda ja mõistus õiges paigas, tal on väga hea ja kiire analüüsivõime, mis on ühendatud ka väga hea haridusega. Ning vähetähtis pole asjaolu, et sealjuures on tegemist tugeva ja värvika isiksusega. Tema pärandiks võib lugeda seda, et välisministeeriumis sai üldse alguse poliitika planeerimine — hakati vaatama tänasest ka homsesse ja ülehomsesse. Samuti viis ta meil kõnede kirjutamise ja ettevalmistamise uuele tasemele. Omaette saavutus oli tema saadikuaeg Saksamaal, kus ta suutis suurriigi pealinnas ennast töötada liidrite hulka, nii et sidemete ja kontaktide poolest hakkas sinna kuuluma ka Eesti.

Tema määramine Solana eriesindajaks tähendab, et mitte ainult Eestis, vaid ka Euroopa Liidus hinnatakse ajusid ja võimekaid inimesi. See on märk ka kõigile teistele, et tasub oma eesmärgi nimel tööd teha. See kummutab edukalt ka rumala müüdi, et me oleme Kapa-Kohilast ja meist ei sõltu midagi. Euroopas pole siiski oluline see, mitu inimest meil riigis on, vaid mida me suudame välja pakkuda.

Riina Kionka
•• Euroopa Liidu välispoliitika juhi Javier Solana eriesindaja inimõiguste küsimustes
•• Sündinud 29. detsembril 1960 USA-s Michigani osariigis Detroitis.
•• 1983. aastal lõpetas Michigani riikliku ülikooli rahvusvaheliste suhete ning saksa keele ja kirjanduse alal.
•• 1986. aastal sai ta Columbia ülikoolis rahvusvaheliste suhete magistriks.
•• 2000 samas doktoritöö “ÜRO, OSCE ja Euroopa Nõukogu mõju Eesti rahvuspoliitikale 1988–1999”.
•• Riina Kionka on töötanud raadio Vaba Euroopa analüütikuna Münchenis. Alates 1993. aastast on ta ametis välisministeeriumis, algselt poliitika planeerimise ning seejärel 1995. aastast poliitikaosakonna juhatajana.
•• 2000–2004 oli ta suursaadik Saksamaa Liitvabariigis. Saksamaalt tagasi tulles sai temast välisministeeriumi asekantsler Euroopa Liidu alal.
•• 2005. aasta suvel asus Kionka tööle Solana alluvuses olevasse Euroopa Liidu nõukogu sekretariaadi peadirektoraati, kus tegeles nii transatlantiliste suhete kui ka inimõigustega.
•• Riina Kionka on abielus kaitseministeeriumis töötava Lauri Lepikuga ja tal on kaks last. Ta valdab inglise, saksa ja vene keelt.
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid