Meditsiinidoktorid ajavad innukalt hokilitrit taga
Seitsmest mehest, kes käivad Tartu lõunakeskuses vähemalt kord nädalas Veskioru meeskonnas hokit mängimas, on kolm professorid. Mõni neist jõudis hokimängu juurde pärast aastatepikkust pausi, mõni alustas selle harrastamist alles nüüd.
“Mida pühapäeva õhtul ikka põnevamat teha kui sõpradega jäähokit mängida,” lausus Tartu ülikooli kirurgiaprofessor Ants Peetsalu.
Treeneritarkust jagab neile Eesti nimekamaid hokitreenereid Märt Räli, kes on viinud meistritroonile nii Kohtla-Järve kui ka Tartu meeskondi.
Kiire ja põnev mäng
Peetsalu tuletab hokiplatsil meelde kunagist lemmikspordiala, lisaks pakub harrastus talle tervisespordi mõnu. “Olen veendunud, et jäähoki võib olla ka tervisesport, mis annab suhteliselt lühikese ajaga tugeva kehalise koormuse,” ütles Peetsalu.
Lisaks iganädalasele treeningule osalevad Veskioru meeskonna mängijad ka võistlustel.
“Uisutamine annab ääretult hea tunde ja koormuse paljudele eri lihasgruppidele,” lausus Peetsalu. “Hokimäng arendab kiiruslikke omadusi, sest tempo muutub sageli ja tuleb teha spurte. Tänu mängutempole ei saa aga koormusest õieti arugi.”
Peetsalu tutvus jäähokiga algas 1957. aastal. Noor tudengist hokitreener Uno Veski sai Tartus teada, et 5. keskkoolis on hokihuviliste poiste punt, ja kujundas sellest meeskonna.
“Sissejuhatuseks viis ta meid Jõgevale, kus saime kohe hirmsa kaotuse – 0:24. Aga järgmisel aastal võitsime linna noorte karika ja 1960. aastal olime juba Eesti noorte meistrivõistlustel teised,” lausus professor Jaak Maaroos, kes enam hokilahingutes kaasa ei löö.
Tookordsest majavalitsuse meeskonnast Orkaan said hokimänguks tuule tiibadesse Peetsalu, Maaroos, Rein Jõgiste ja Matti Kõrge, kes tõusid Eesti tasemele. Peetsalu ja Maaroos olid 1960. aastatel vabariigi ühe tugevama meeskonna Tartu Dünamo juhtmängijad.
“Eesti kulda meil võita ei õnnestunud, aga neli korda saime hõbeda ja kaks korda pronksi,” ütles toonase Dünamo meeskonna üks põhiründajaid Peetsalu.
Maaroos meenutas, et nende hokiarmastus, pealegi Dünamo meeskonnas, ei meeldinud paljudele. “Kergejõustikutreener Fred Kudu käis ikka ülikooli peal ringi, raputas meid nähes pead ja torises: “Mängite selles vangilaagrite meeskonnas. Ise olete intelligentsetest perekondadest pärit.””
Maaroos tegi jäähokiga lõpparve 1969. aastal. “Sagedased võistlussõidud hakkasid õppimist segama,” ütles sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum juhataja.
Peetsalu mängis viimati tipptasemel 1970. aastal Eesti karikavõistluste finaalturniiril Tallinnas.
“Soojad talved tõmbasid mängutuju alla ja Tartu meeskond lagunes. Uuesti võtsin hokikepi kätte alles 35 aastat hiljem, kui Tartusse valati tehisjää,” lausus Peetsalu, kes vahepeal hoidis end sportlikus vormis tennisega, mida ta suvekuudel järjepidevalt mängis.
Arvamus
Kallihinnaline väravavahikepp
Tänu hokiharrastusele on Ants Peetsalu trehvanud kuulsustega. Tema kõige hinnalisem meene on Kanada kuulsa hokiväravavahi Patrick Roy kepp, mille too kinkis Eesti doktorile 1996. aastal.
Peetsalu sõitis tööülesannete tõttu Kanadasse, kus tema sealsed sõbrad viisid teda vaatama NHL-i mängu Montreal Canadiens – Boston Bruins. Pärast mängu pakkus üks Canadiensi omanikest võimalust külastada meeskonna riietusruumi. Seal olles tutvustati mind kanadalastele kui kunagist Eesti hokimängijat.
“Selle kohtumise märgiks kinkiski Roy mulle oma väravavahikepi,” meenutas Peetsalu.
Nüüd on see hokikepp rariteet, mis mõeldud toailuks, mitte mängimiseks.
