Kreisiraadio on eetris tagasi – just sama erilisena nagu ennegi
Kui Kreisiraadio lubas telesalvestused lõpetada ja meelitas Saku suurhalli rahvast täis, ei uskunud ma küll, et need mehed suudavad kaua selleta hakkama saada. Enne kui Kreisiraadio sümfooniaorkester kokku tuli, pidasid nad siiski kauem vastu, kui ma ennustanuks. Nüüd on nad siis tagasi raadioeetris.
Muidugi ei jaksa isegi Kreisi-trio (või rahva omakaitsjad) iga saate igal minutil olla nii naljakad, et kuulaja naeru käes väänleks, kuid Kreisiraadio uue saate esimesed “külalised” võinuks ju seda olla. Kogemus muidugi ütleb, et need saated on naljakad ka igal uuel kuulamise/vaatamise korral. Ma juba kujutlen, et ainuüksi maale kolinud mehe koerale keskenduda on päris naljakas, ilma muud intervjuud kuulamata – kujutledes Hannes Võrnot terve saatelõigu jagu lihtsalt haukudes intervjuud segamas. Kõik rollid tuleb ju kolme mehe vahel jagada: kui Peeter on maale kolinud vaikust armastav mees ning Tarmo teda intervjueeriv reporter, siis Hannes peab olema hullumeelselt haukuv koer.
Kreisiraadio on eriline. Kreisiraadio ei oleks Kreisiraadio, kui mehed oma jutu vahele naeru ei puksuks. Või kui osa saatest ei sünniks kohapeal, võttes tegijailegi ootamatuid pöördeid või kõrgusi. Või kui vahel kõik kolm meest korraga mikrofoni ei hüüaks, üksteist segades. Nüüdki pidi Oja kolm-neli korda sama lauset alustama. No mis sa teed, kui on vaja öelda, aga teised ei jää vait. Kogemusega mehed ei heitu ja see segu kõlab kuidagi õigena.
Tegelikult midagi uut ei ole: intervjuud hullumeelsete nimedega absurdsete tegelastega, terake ühiskonnakriitikat, kohati surmtõsisel toonil räägitud jaburusi – hakka või uskuma, et tõsine saade –, sekka kolmel häälel itsitamist, mis seiskab hetkeks saate. See päris õige Kreisiraadio.
