Nartsissism ja enesehinnang
Psühhoterapeudid püüavad meis alla suruda üht ja julgustada teist poolust ning aru saada, kuidas need on seotud. Müütiline Narkissos põlgas ära kõik, kes teda armastasid, ja armus seejärel iseenda peegelpilti, mida ta metsaallikas nägi. Nartsissistliku inimese psühhiaatriline definitsioon hõlmab mitut hävitavat enesearmastuse vormi – mitte ainult edevust, vaid ka enese tähtsustamist, endasse süvenemist, enesekesksust ja üleolevat või põlgavat hoiakut teiste suhtes. See on suur probleem ning ka paljude psühhiaatriliste häirete ravi tüsistus. Samas on nartsissismi seostatud enesest lugupidamisega, mida psühhoterapeudid peavad tavaliselt väärtuslikuks ja edasiarendamist vajavaks omaduseks. Seetõttu on äärmiselt tähtis eristada nartsissismi (normaalsuse piires kõrgest) enesehinnangust ning teistest sarnastest iseloomujoontest nagu endale meeldimine, enesetunnustus ja -kindlus.
Ameerika psühhiaatriaühingu diagnostika käsiraamat kirjeldab nartsissismi isiksusehäirena, millele on omane üleolekutunne ja enese õigustamine. Nartsissistlikud inimesed peavad tundma ennast ainulaadsena. Neil on ebarealistlik arusaam oma andekusest ja väljavaadetest ning nad võivad unistada piiramatust kuulsusest ja ideaalsest armastusest. Nartsissistlike inimeste probleemid ja vajadused nagu andedki on nende endi silmis ebatavalised ja väärivad eelisseisundit. Nad nõuavad tähelepanu ja imetlust ning ootavad teistelt erilist soosingut kui eesõigust.
Ei hooli teiste tunnetest
Nartsissistlikud inimesed pööravad vähe tähelepanu teiste tunnetele ja soovidele. Nad on enamasti huvitatud teistest kui peeglitest, mille kaudu nad saavad imetleda oma erilisust – Narkissose peegeldust –, või lihtsalt oma vajaduste rahuldamise vahenditest. Nad kasutavad teisi ära, kuidas tahavad, ja ootavad vastutasuks tänulikkust. Nende ülbuse teine pool on kadedus. Nad kalduvad kadestama ja põlgama just neid inimesi, keda peavad oma võistlejateks. Samas annavad nad avalikult mõista, et hoopis nemad on kadeduse objektid.
Nagu teistegi isiksusehäirete puhul ilmneb nartsissism harva puhta vormina. Ta kuulub ühte rühma piirialaste isiksusehäirete düssotsiaalsuse (üleolevus) ja histrioonilisusega (tähelepanu nõudmine). Paljude sümptomite kattumise tõttu võib kahel kolmandikul nartsissistliku isiksusehäirega inimestest diagnoosida ka üht eelnevatest patoloogiatest. Histrioonilist inimest iseloomustavad tähelepanu ja imetluse ihalemine ning düssotsiaalset inimest teiste tunnete põlgamine ja mitteaustamine. Piirialast tüüpi isiksusehäiret iseloomustab emotsionaalne muutlikkus, eriti juhul, kui sellise häirega isik pettub talle olulistes suhetes.
Kuigi Ameerika psühhiaatriaühing seda oma definitsioonis ei kajasta, usub enamik vaimse tervise professionaale, et nartsissistlike inimeste enesearmastus on ebakindel ja kergesti ohustatav. Nad hoiduvad tunnistamast äpardumist ja seavad endale väiksemaid eesmärke, mida on kerge saavutada. “Ja kui sul esimene kord ei õnnestu, käitu nii, nagu poleks sa kunagi proovinudki” on nende postulaat. Kui ka midagi välja ei tule, võivad nad oma äpardumistes teisi süüdistada. Nad vajavad, loodavad ja nõuavad oma kõrge enesehinnangu pidevat toetamist ning on üllatunud ja tunnevad ennast reedetuna, kui neid mingilgi moel eemale tõrjutakse või kritiseeritakse. Et säilitada oma üleolekut, võivad nad teisi vihaselt rünnata.
Tagasilöögile võivad nad reageerida ka häbenemisega. Mõni arst usub, et on nartsissistlikke inimesi, kellel ei ilmne eespool kirjeldatud iseloomulikud tunnused. Sellised inimesed ei nõua avalikult oma üleoleku tunnustamist või erilist kohtlemist. Nad võivad näida isegi kergelt tagasihoidlikud, murelikud ja enesega rahulolematud. Samas varjab see “haavatavus” salajast ülbust. Nad on vaidlushimulised ja nõudlikud ning mõnikord või-vad vihaga lausa plahvatada. Järgnevad häbi ja depressioon. Et hoiduda tõrjutusest, mis kahjustaks nende enesehinnangut, muutuvad nad sotsiaalselt nii tagasitõmbunuks, et sarnanevad teisi vältivate isikutega. Tagajärjeks on ootuste luhtumine ning küsimus on ainult selles, kas inimene reageerib sellele häbitunde ja eemaletõmbumise või vihaga. Mõlemal juhul on see haiglane. Narkissos ju suri, sest ta ei lahkunud enam hetkekski allika ja oma peegelpildi juurest.
Psühhoanalüütilised seisukohad
Nartsissismi tõi psühhiaatriasse psühhoanalüütiline traditsioon ja selle idee arendasid välja psühhoanalüütikud Otto Kernberg ja Heinz Kohut. Mõlemad rõhutasid nartsissistliku kõrkuse varjus olevat haavatavust, kuid ei nõustunud sellise häirega inimese arengu ja raviga. Nende ideede kirjeldamine nõuab omamoodi spetsiifilist, eemaletõukavana tunduvat sõnavara.
Kernbergi järgi sisaldab meie lapsepõlve sisemaailm kujutluspilte meile emotsionaalselt tähtsatest inimestest, eriti meie vanematest, ja meist endist. Need objektid ja meie suhted nendega on nartsissismi mõistmise võti. Kernberg usub, et nartsissistliku isiksusehäire põhjustab külm, ükskõikne, seesmiselt agressiivne lapsevanem, kes püüab last veenda tema tähtsuses, kuigi teda tõeliselt ei armasta. Nartsissistlikud inimesed elavad pidevate sisemiste kujutluspiltide hirmus. Vanematele omistavad nad oma lapsepõlves osaks saanud kohtlemise tõttu tekkinud viha. Nad tunnevad, et kuni nad pole täiuslikud, ei saa neid keegi armastada. Nad ei ühenda kunagi tervikuks nende meeles olevaid sisemisi objekte ja peegeldusi ning täiskasvanuna on nende suhted moondunud. Nad ei suuda eristada oma tegelikke võimeid suurejoonelistest fantaasiatest või päriselus teostada seesmist kujutluspilti ideaalsest lapsevanemast. Nende kadedus ja imetluseihalus ei kinnita nende pealiskaudset iseseisvust.
Selline minapilt tagab egole kaitse – see on ebateadlik viis tulla toime sisemisest konfliktist tekkinud stressiga. Nartsissistlike inimeste kaitsemehhanismid pole välja arenenud. Nende hulka kuuluvad oma tunnete ja tegevusega kaasneva vastutuse eitamine ning projektsioon – oma tunnete omistamine teistele inimestele, et neid mitte omaks võtta, ning teiste idealiseerimine või põlgamine. Nartsissistid muudavad isegi enda idealiseeritud inimesed oma potentsiaalseteks vaenlasteks, sest projitseerivad neile kui oma võimalikele võistlejatele omaenese soovi teisi ära kasutada.
Kohut käsitleb nartsissismi üsna sarnasel viisil, kuid siiski erinevana. Tema arvates on meil juba varasest lapsepõlvest minaobjektid, sisendatud kujutlused inimestest (peamiselt vanematest), kes säilitavad minataju, peegeldades lapse soovi saada tunnustust ja kiitust. Seda nimetatakse peegeldamiseks. Minaobjektid näitavad lapse vajadust idealiseerimise järele ning on otsekui mudelid. Need loovad taju, mida Kohut kutsub kaksuseks (twinship) lapse ja vanema vahel. Arengu loomuliku etapina alustame kõik oma teed selle grandioosse minaga ja idealiseeritud kujutlusega oma vanematest. Hea vanemliku hoolitsuse tulemusel muutuvad need esmased nartsissistlikud minaobjektid mõõdukamaks ja panevad aluse küpsele isiksusele.
Kohut uskus, et nartsissistlike inimeste vanemad olid tujukad, ebausaldusväärsed, tõrjusid last või kohtlesid teda kui iseenese pikendust. Laps kasvas üles, teadmata, mida tähendab olla armastatud. Kaitsmaks end tunde “mind ei armastata” eest, kujutlevad nartsissistid, et on täiuslikult armastusväärsed isikud. Nad soovivad, et neid imetletaks. Nende jaoks pole olemas vajadusi, mida nad ei suudaks endale pakkuda. Samas, kuna keegi neist pole eneses kindel, põhjustab see veendumus ainult haavatavust ja sellest tulenevat pettumust. Väärtusetuse- ja tühjusetunne sunnivad pidevalt otsima tunnustust ning tekkinud suhetes oodatakse kõigi oma alateadlike soovide rahuldamist. Neil ei arene ratsionaalne enesehinnang, vastutustunne ega kaastunne.
Nartsissistlikke inimesi ravivad spetsialistid ütlevad tavaliselt, et sellised haiged otsivad ravi siis, kui nad ei suuda enam kõrget enesehinnangut säilitada. Nad võivad olla kaotanud töö, armsama või abikaasa ning vananemine ja haigus on õõnestanud nende fantaasiaid üleolekust ja haavamatusest. Lööki enesearmastusele nimetatakse nartsissistlikuks traumaks. Psühhoteraapia ei suuda selliseid inimesi radikaalselt muuta, aga see võib vahel aidata muuta nende mõtlemist ja käitumist. Arusaamine, et tegu on nartsissistliku isiksusega, võib aidata valida ravimeetodeid depressiooni, ärevuse ja ravimite kuritarvitamise puhul.
Ravimeetodid
Nartsissistlike probleemidega inimesi ravitakse sageli psühho-dünaamilise teraapiaga (üldjoontes psühhoanalüütiline meetod), mis toob esile kaitsemehhanismid ja nende päritolu. Selle meetodi oluline osa on ülekanne – terapeudiga suheldes kerkivad taas esile lapsepõlvest pärit vanematele suunatud tunded. Siin keskendub Kohut positiivsele ja Kernberg negatiivsele ülekandele.
Kui patsient otsib abi abi-elukriisi puhul, võib individuaalsele ravile lisada paariteraapia. Üks võimalus on ka rühmateraapia. Nartsissistlike patsientidega tekib raskusi nende imetlusenälja, kadeduse ja teiste patsientide ärakasutamise vajaduse tõttu. Võib tekkida oht, et neil lihtsalt lubatakse endast vabalt rääkida. Kuid rühmateraapia võimaldab ka ohutult vastandada kõigi käitumist ning paljastada varjatud vajadusi ja tundeid. Samal ajal on nartsissistliku häirega patsientidel võimalik näha, kuidas nende käitumine mõjutab teiste oma, ja nad võivad esimest korda elus olla siiralt kaasatud teiste probleemidesse.
Enesehinnangu paradoks
Nartsissismi psühhodünaamiline käsitlus ja ravi tõstatavad küsimuse, millal on enesearmastus õigustatud ja mõistlik. Psühho-analüütikud saavad aru, et nartsissistlikud vajadused ja haavatavus on normaalsed. Enamik meist soovib endale meeldida, ennast teostada ja olla enese üle uhke. Me oleme konkurentsivõimelised ning suutelised tundma kadedust ja häbi. Oma vooruste ja annete äratundmine on samuti soovitatav.
Oleks lihtne öelda, et nartsissism on illusoorne või kaitsev vahend ehtsa enesehinnangu vastu. Samas näitavad uuringute tulemused, et isegi petlik enesehinnang on hea vaimsele tervisele ja isiklikele suhetele. Psühholoogilistes eksperimentides saavad kõrge, kuid siiski terve enesehinnanguga inimesed edu korral suurema tunnustuse osaliseks, kui nad on ära teeninud, ja äpardumise korral süüdistatakse neid vähem. Ometi on isegi need inimesed, kes meeldivad teistele kõige rohkem, loonud endale meeldivuse suhtes illusioone. Mõne uurimuse kohaselt suhtuvad depressiooni all kannatavad inimesed endasse, oma väljavaadetesse ning meeldivusse palju realistlikumalt. See on küll kurvem, aga targem lähenemine.
Näib olevat paradoksaalne, et piiratud eneseteadvusega isik on võimeline hästi ja efektiivselt toime tulema. Nartsissismi ja enesehinnangu vaheline erinevus näib kaduvat. Üks moodus seda paradoksi väljendada on järgmine: liiga hea, kuid ähmane ja üldine arvamus enesest on sama, mis oma piiratuse mõistlik tunnistamine enamikus situatsioonides.
Enesehinnang on seotud enda väärtustamisega ja selle telje alumine ots põhjustab depressiooni. Paljud psühhiaatrilised patsiendid kannatavad madala enesehinnangu all. See võib tekitada nõiaringi, ja kuna teised peavad pessimismi ning apaatiat alaväärsuse tunnusteks, on endast kerge säilitada halba arvamust. Lõpptulemusena leiab kinnitust ootuste mittetäitumine ja tugevneb lüüasaamise meeleolu.
Madalat enesehinnangut saab mõnikord tõsta kognitiivse käitumisteraapiaga, mis ravib vääriti mõtlemist kui emotsionaalsete häirete peamist põh-just. Terapeut ja patsient hindavad ümber patsiendi tõekspidamised, sõnastades need uuesti oletustena, mida saab tegevusega kontrollida. Katsed näitavad, et juba lühiajaline ravi on sageli tõhus. Samas võiks vaielda selle üle, kas enesehinnangu tõstmine peaks olema psühhoteraapia eesmärk või depressiooni ja teiste seisundite ravi kõrvalsaadus. Nartsissismi ravis on positiivse enesearmastuse õhutamine koos realistliku suhtumisega endasse ja teistesse raske, kuid end ära tasuv väljakutse.
Narkissos ja Echo
•• Kreeka mütoloogiast on tuntud piltilus ja uhke noormees Narkissos, kelle isa oli jõejumal Kephissos ja ema jõenümf Leiriope. Narkissosesse armus veetlev mäginümf Echo, keda Amor oma noolega tabas. Et Amor oli unustanud sihtida Narkissost, ei leidnud Echo armastus vastuarmastust.
•• Echo ei olnud võimeline ka oma armastust avaldama, sest ta sai lausuda vaid viimaseid kuuldud sõnu.
•• Narkissos nägi vees enda peegelpilti ja armus sellesse. Ta ei suutnud vee äärest enam lahkuda. “Üksnes surm võib mind temast lahutada.” Ja nii juhtuski. Noormees lõppes otsa, kummardudes allika kohale, silmad kogu aeg veepeeglil. Paigas, kus noormees oli lebanud, õitses uus ilus lill, mida hakati hüüdma Narkissose nime järgi nartsissiks.
•• Echo kurvastas selle üle nii, et kaotas viimsegi elujanu ja muutus kaljuks. Olympose jumalad hoolitsesid aga selle eest, et ta hääl maailma kostma jääks, ja nii tekkis kaja.
Kommentaar
Erika Saluveer
Põhja-Eesti regionaalhaigla psühhiaater-psühhoterapeut
Inimesi, kelle enesehinnangu säilitamiseks on vaja väljastpoolt tulenevat kinnitust, kutsuvad psühhoanalüütikud nartsissistlikeks. Põhimõtteliselt võivad kõik suured elumuutused puudutada inimese sisemist nartsissistlikku tasakaalu ja terviklikkust.
Inimese seesmisest tasakaalust sõltub paljuski see, kuidas ta elukriisidega toime tuleb. Tugev ja terve nartsissism aitab kriise paremini läbida. Mis on terve nartsissism? See on võime nautida enda ja teiste olemasolu, füüsiline ja psüühiline terviklikkus ja heaolutunne. Elul on mõte ja eesmärk, tulevik ei tundu lootusetu. Enda olemasolu tundub iseenesestmõistetav, selle kinnituseks ei ole vaja erilist välist tähelepanu. Iseendast ja teistest on piisavalt reaalne arusaam, puuduvad suurushullustus ja alaväärsuskompleks. Oma nõrkusi ja puudusi võetakse arvesse liigse häbitundeta ja neid ei püüta peita ülemäärase kompenseerimisega. Ka oma seksuaalse identiteedi ja seksuaalsuse aktsepteerimine kõneleb tervest nartsissismist.
Kui lapsepõlves on lapse ja vanema suhe jäänud puudulikuks, siis vajatakse täiskasvanueas sageli teist, end täiendavat inimest, nn funktsionaalset objekti. Võib juhtuda ka vastupidi: inimene ise asub kellegi täienduseks ehk saab oma nartsissistlike probleemide lahendamiseks teistelt seda, mis tal enesel puudub. Püüdes täita kellegi teise soove, loodetakse vastutasuks saada seda, mida endal kipub vajaka jääma.
Lapse varajane areng ei pruugi alati olla pilvitu. Eriti halvasti võivad mõjuda varajased kaotused, vanematest lahusolek, ema masendus, vanemate enda nartsissistlikud probleemid. Traumaatilised kogemused äratavad väikeses lapses tundetormi, mis mõjutab tema terviklikkust ja olemasolutunnet. Need kogemused ei kao inimese psüühikast. Need talletuvad kaootiliste ja teadvustamata tunnetena, mis häirivadki inimese meelerahu ja tasakaalu ka täiskasvanueas.
Nartsissistliku häirega inimene tuleb harva psühhoteraapiasse sellepärast, et saada paremaks pereliikmeks, sõbraks või kallimaks. Küll aga võib selline inimene tajuda, et tema suhetega on midagi lahti, ja ta püüab seda koos psühhoterapeudiga uurida.
Nartsissistliku inimese teraapia on pikaaegne ja kestab enamasti aastaid. See nõuab kannatlikkust nii terapeudilt kui ka patsiendilt ja sisaldab teadmist, et keegi meist ei ole ideaalne, kõigis meis on suur vastupanu muutustele iseendas.
Tõlkis Jaanus Torm, doktor
