Pahatihti me vaatame ja hindame nende otsuseid tänase päeva teadmiste taustal. Need teadmised, mis olid neil ja mis on meil on täiesti erinevad. Päts ja Eesti juhtkond pidid otsuseid võtma vastu ajal, mil toonane Euroopa varises kokku.

Ajal, mil Eestist suuremad riigid nagu näiteks Tšehhoslovakkia kadus Euroopa poliitiliselt kaardilt ilma ühegi püssi lasuta. Ajal, mil Poola, mis oli Eesti mõistes suurriik, Poola mille sõjavägi oli tugevam kui Eesti, Läti, Leedu kokku, kadus poliitliselt kaardilt kolme nädalaga.

See oli vana maailma kokku varisemine. Selles olukorras mõni teine otsus oleks võinud viia Eesti sõtta, mille inimkaotused oleksid olnud suure tõenäosusega veelgi ulatuslikumad, kui need, mis hiljem nii kui nii tekkisid.

Pätsi käitumises tuleb eristada erinevaid etappe. Kõige kriitilisem oleks mitmete tema otsuste ja allkirjade puhul need, mis olid peale 17. juunit 1940. Harilikult pannakse kõik ühe korraga kokku, aga sündmused on erinevad, sündmused muutuvad. Samuti tuleb ka neid otsuseid erinevatel etappidel vaadata ja analüüsida. See on väga lihtsustav ja triviaalne lähenemine, kui sellega ei arvestata.